Andreas Weber
«Elus olla. Erootiline ökoloogia»
Saksa keelest Katrin Kaugver
Varrak, 214 lk.
Erootiline ökoloogia - rohemahevaba saksa luule
28. juuli 2016, 14:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rikutus on rikutus. Olles kunagi pornot kirjutanud, oledki väärakas valmis. Tehti seda ju oskamatult ja enamvähem ainult raha pärast. Jah, lõpuks ainult raha pärast.
Väärastumine püsib. Ütle õilis sõna erootika ja püüa seletada, kui üllas see on, peavigane mõtleb ikka, aa... porno. Et siin on üks sakslane siis jutuga, kuis terve maailm meie ümber on üks nühkimine.
Tiefer, Helga! Schneller, Horst!
Eks üsna sinnapoole olegi. Kuis kõik su ümber on armastus ja elusus, tuleb aina tunnetada, rõõmustada ja mõelda igavikule ehk nos habebit humus.
Elusus. Imelik sõna. Pool raamatud läheb mõistatamiseks, mida sellega öelda tahetakse. Siin on ebasaksalikult – kämbud käigu marsisammu, töötagu nagu mesilased, olgu 10 õhtul loendusel – tundlevaid looduskirjeldusi, ootamatuid mõttessejäämisi ja elu imetlemist. Autor selgelt peast luuletaja.
Kuigi, omavahel öeldes, kui kohtad kärnkonna, ära näpi. Ta teab ise, kuis jõuda sinna, kuhu tahab. Ammugi ära anna teda oma koerale nuuskida. Kärnkonn on võimeline väga koledalt kriiskama, muide. Mis tobedast eurooplasest ikka tahta. Kurikuulus Teutoburgi mets on park, nii hooldatud, et Kadriorg selle kõrval ürglaas. Neil olla vaid üks soo... ja kui tahta sakslast ehmatada, näita talle teatud hoiatusmärki ja kinnita, et meil on põdrad olemas. Karud ka.
Ega ta sind usu.
See pole iseenesest halb lugemine, küllalt tihedalt leiad ilu-ilu ülistamist, aga ega jutt väga kuskile välja jõua. Ikka armasta maailma enda ümber, tunneta ennast osakesena sellest. Selliseid raamatuid on kirjutatud varem ja kirjutatakse veel. Kõik need söö-palveta-armasta pehmoülistused ja ökoloogiline jalajälg. Pidi ju olema ökoporno?
Pole siis üllatav, kui lähebki jutt, kuis kuskil hukkub ilmsüütu linnuke, et sina sealiha õgida saaksid. Paljud sakslased on peast rohelised. No ei viitsi end maailma hukus süüdi tunda. Samuti, vihjed sellele, kuis tsivilisatsioon pakub lapsele armastuse asemel soomusrüüd või hullusärki. Tsivilisatsioon ongi korraga mõlemat. Lapsed on metslased, keda peabki tsiviliseerima. Tuleb leplikult võtta – seda ju autor ise korduvalt soovitab.
Niisiis, mis. Peaks järeldusi tegema. Luuleline. Rohemahevabakasvatust ülistav. Kaheldamatult osavalt kirjutatud, aga teema... jääb segaseks.
Lohutuseks otsustati, et vähemalt on läbi loetud. Võib ausa näoga nähtavale vedelema jätta – kaege, ma polegi nii barbar, loen ka peenemate sarjade teoseid.