Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Rahvalaulu, reivi ja šamanistlikku ulgu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Publik kuulamas vene naisansamblit Folkbeat. Folk 2016. VALDO OTS/SAKALA | FOTO: VALDO OTS/Sakala

Mäletan, et viis-kuus aastat tagasi karglesin folgil nii, et kõndisin hommikuhämaruses koju üleni porisena, jalavarjud lõhki tantsitud. Nagu õige väike hipi. Sel, XXVI Viljandi pärimusmuusika festivalil ma ketse auklikuks ei vihtunud. Lihtsalt ei tekkinud sellist tunnet.

Afganistani bänd Dasta-e-Azada 2016.aasta folgil. | FOTO: ELMO RIIG/SAKALA
Folk 2016, Naised köögis. | FOTO: VALDO OTS/Sakala
Viljandi folk 30JUL16. | FOTO: ELMO RIIG/SAKALA
Noura Mint Seymali Viljandi folgil 30JUL16. | FOTO: ELMO RIIG/SAKALA
Noura Mint Seymali Viljandi folgil 30JUL16. | FOTO: ELMO RIIG/SAKALA
Noura Mint Seymali Viljandi folgil 30JUL16. | FOTO: ELMO RIIG/SAKALA
Trad.Attack! folgil 2016. | FOTO: ELMO RIIG/SAKALA
Viljandi folk. 30JUL16. | FOTO: ELMO RIIG/SAKALA
Trad.Attack! folgil 2016. | FOTO: ELMO RIIG/SAKALA
Trad.Attack! Viljandi folgil 2016. | FOTO: ELMO RIIG/SAKALA
Eestlased on vihmase suvega harjunud. | FOTO: Elmo Riig /Sakala

Kuid see oli ehk mu enda meeleolu küsimus, sest Viljandi pärimusmuusika festival on endiselt ehtne. Lihtsalt ületsiviliseeritus on jõudnud ka sellesse väikelinna. Nii festivalini kui inimesteni. Folgimöllu mõistagi on. Eriti siis, kui lavale astuvad sellised folgiklassikud nagu Zetod, Trad.Attack!, Svjata Vatra, Curly Strings või siis nende solist, rõõmsalt kõlavahäälne Eeva Talsi mõnes muus koosluses.

Enamasti domineerivad festivalil aga siiski vaikne nauding ja mõtted pärimusest. Kõik see on ilus ja tervitatav. Lapsed jooksevad paljajalu ringi. Inimesed suhtlevad sageli üksteise keeli mõistmata, sest muusika ise täidab selle rolli. Sageli piisab ka naeratusest. Paljudel on folgi puhul isegi lillepärjad peas. Siiski tahaks vahel midagi enamat. Särtsu. Tunnet, et inimesed on päriselt nemad ise, mitte vaid folgi jaoks lillede ja naeratusega ehitud.

Aga eks see festival olegi rohkem murul lebamise ja vaikse naudisklemise koht. Ehk peitub tüünema olemise taga ka festivali ja publiku küpsemine. Huvitav oleks teada, palju oli tänavusuviste folkarite seas neid, kes lasksid rahvamuusikal end võluda juba kahekümne nelja aasta tagusel, esimesel festivalil. Festivali entusiastlik vedaja võib tagasi vaadata ja rahuldustundega ohata. Kes oleks julgenud paarkümmend aastat tagasi ennustada lapsekingades Viljandi folgipeole nii pikka püsimist, sellist kasvu, ja enamgi veel – suisa Euroraadio festivali staatust. Mõistagi seisab sellise edu taga ka Viljandi enda fenomen. Kõigepealt märkas seda folgi entusiastlik vedaja Ando Kiviberg, siis kogesid linna müstilist ilu juba sajad muusikud maailma eri paigust ning kandsid sõna edasi.

Melule vaatamata näib, et rahvalaul oma kõige puhtamal, töötlemata kujul, ei ole enam siiski see, millega tuhandete kontserdikuulajate südameid võita. Vahepalana võib leeloviisi ja regivärssi ju pakkuda, aga kui tasane rahvalaul festivaliprogrammis domineerivaks saab, tuleb ühel hetkel peale väsimus. Vaimne tukk. Selleaastasel naiste häälele pühendatud festivalil kuulis helisevat rahvalaulu eriti palju.

Kahtlemata on naiste tähelepanu keskpunkti toomine rahvalaulu puhul oluline. On ju enamik regiviisidest ja leelolauludest saanud alguse just nimelt naiste huulilt. Rahvalaulu traditsiooni kõrval viitab teema «Naiste hääl» laiemalt ka naiste rollile ajaloos ning eelkõige tänapäeva ühiskonnas. Tuletades meelde, et endiselt on paiku, kus naiste hääl peab kõlama tasaselt, peaaegu sosinal.

Selle üheks näiteks on Afganistan, mida esindas folgil neidude bänd Dasta-e-Azada. Kõik viis ansamblisse kuuluvat neidu õpivad Afganistani rahvuslikus muusikainstituudis. Konservatiivses ja sõdadest räsitud riigis on see pea ainus võimalus, kus naised saavad professionaalsel tasemel muusikaga tegeleda. Justkui peegeldades oma kodumaa traditsioone ja poliitilist olukorda, püsis ansambli naisviisik laval mõtlik ja emotsionaalselt vaikiv. Neidudest õhkus kurba sügavust, nii tugevuse kui ka kannatuste maiku, mida leevendab muusika.

Naiste hääle pani tõeliselt kõlama Loode-Aafrikast, Mauritaaniast pärit artist – Noura Mint Seymali, kes andis ühes oma bändiga vapustava esituse. Psühhedeelse kõlaga aafrikapärane bluesrock pakkus groovi ja vahelduvaid rütme. Kohati meenutas toimuv teatavat sorti vaimude väljaajamist. Noura Mint Seymali mõjus kui ürgse naisjõu kehastus. Naise häälest õhkuv vägi oli lihtsalt sedavõrd transsitekitav, jäädes pikaks ajaks hinge hüplema.

Kontrastina naistele, kes alles võitlevad enda ja oma hääletugevuse eest, mõjusid Euroopa kultuuriruumi artistid kohati liigagi tuimestavalt. Kui alalise vägivallaga riigist pärit kooslus esitab traditsioonilist rahvamuusikat, mõjub see endiselt uudselt, liigutavalt. Seda juba ainuüksi seepärast, et üldse Viljandisse kohale jõuda, tuleb neil läbida korralik poliitiline kadalipp. Siinmail on olukord õnneks teine. Naisartistid on samal pulgal meestega. Seda enam oleksin Euroopa artistidelt oodanud rohkem uuenduslikke ja intrigeerivaid lahendusi rahvamuusika esitamisel.

Võimsalt mõjuva folkkoosluse üks näide on Trad.Attack!, kelle laupäevaõhtune Kirsimäe kontsert tõi uue folgi publikurekordi. Bänd mõjub kui magnet. Nende muusikast kumab läbi pehmeid, traditsioonilise folkmuusika noote, torupill sulab industriaalsetes folkroki meloodiates, vanad lindistused helisevad uhkelt popelektroonika kõrval. Muusikast paiskub õhku tõeline spirituaalne laks. Tekib tahtmine taevasse vaadata ja koos kuu ja tähtedega ulguda. Sama metsikult nagu hunt.

Pärimusenergia, mis trio loomingust välja purskab, on imeline. Samas võib Trad.Attacki! loomingusse süüvida ka täiesti folgikauge inimene. Eesti traditsiooni tundmine või sellest huvitumine ei ole eeldus, et mahedalt tümisevatele rütmidele kaasa elada. Pigem on see tagajärg. Pärast Trad.Attacki! kontserti imbub looduse energia iseenesest sisemusse, jõustab ja annab uusi olemise impulsse.

Traditsioonilisi rahvaviise kuulates mõjub pärimus sageli ebaloomulikult ja pealesunnitult. Vaatamata muutunud aegadele üritatakse sadade aastate vanuseid viise ja riime muutumata kujul inimesele ette sööta. Regilaulu rütmis kõõlumine ja kaasa laulmine on võimalus minna ajas tagasi, või edasi, oma unistuste juurde. Näib, et tegelik võti rahvapärimuse edasihoidmiseks ei peitu aga mitte mineviku peegeldamises, vaid selle mängulises edasiarenduses.

Eriti mänguliseks läks oma esitusega Ukraina bänd HulyaiHorod, kelle neljapäevaõhtune live oli folgi üks tipphetki. Neljapäeval Kaevumäele saabudes hüplesid laval kitsastes teksastes temperamentsed noormehed. Taustaks tümpsus slaavilik reiv. Täpselt selline, millele võiks kaasa elada ka dressides ja kuldketiga piduline mõnes kohalikus Ida-Euroopa külaklubis. Natuke 90ndate diskot, veidike hiphoppi, sekka ka mõned päris korralikud, Berliini klubide masti techno-palad. Kogu kombinatsioon oli ühtaegu nii magusalt irooniline kui ka lõbus. Bändist paiskus positiivsust ja viiskümmend vaprat, kes juba avaõhtul unustamatult kaasa hüplesid, karglesid kontserdi lõpuni elavalt.

Laupäeva õhtul tundsin kultuurimaja hoovis esineva HulyaiHorodi aga ära vaid esilaulja suure slaavi vuntsi järgi. Hipfolkaritest olid saanud traditsioonilised ukraina rahvalaulikud. Kõik oli justkui paigas, hääled kajasid üle õhtuse Viljandi ja erinevate folgistiilide eksponeerimisega näitas ansambel vaid oma mitmekesisust. Kui olukord olnuks vastupidine ja neljapäevase folkreivi asemel olnuks traditsiooniline rahvalaul, poleks ma bändi aga ehk teist korda kuulama läinudki.

Tore, et Viljandi folgil on traditsiooniline rahvamuusika sama hinnas kui uuenduslikud palad. Samuti on huvitav uidata kaugete kultuuride pärimusmaastikul. Nagu ka ammutada uusi teadmisi ja lugusid eesti folkloorist. Viljandi folk on tore pesa inimestele, kes tunnevad siirast ja puhast huvi rahvalaulu ja -pärimuse vastu.

Paarkümmend tuhat pidulist kulgevad hoopis teistel sagedustel – jalutades ka ilma Pokémone püüdmata ja veetes aega kontsertidel, õpitubades, loengutel. Tegevust jagub nii tänastele fännidele kui ka tulevastele kultuurikandjatele – alles paterdavatele põnnidele. On tore, kui rahvamuusika kõrval antakse pärimusmuusika edasi ka väga tänapäevases võtmes. Just see peakski ju eesmärk olema.

FESTIVAL

XXVI Viljandi pärimusmuusika festival

28.–31. juulini Viljandis

Tagasi üles