/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
Friedrich Nietzsche heidab oma teoses «Antikristlane» (1888) Euroopa rahvastele ette, et need pole ristiusu levikust peale omale ühtegi uut jumalat loonud: «Peaaegu kaks aastatuhandet ja mitte ainsatki uut jumalat!» Mis näitab tema meelest mitte vajaduse puudumist, vaid vaimujõu, julguse ja fantaasia defitsiiti.
Kristlikus kultuuriruumis, mida oleme harjunud kriitikavabalt omaks ja armsaks pidama, on inimesel veel ka 21. sajandi vaimses mõttes lihtne (pole vaja pead vaevata, kuna isiklik valik ja vastutus on viidud miinimumini) ning metafüüsilises plaanis turvaline (vagasid ootab maapealsest «hädaorust» pääsemise järel igavene üheotsapilet Taevase Isa Disneylandi), teisalt aga igav ja rõõmutu (sest suurem osa ihaldusväärseid meelelisi naudinguid on kuulutatud amoraalseks).