Maha visatud riided

Kaarin Kivirähk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eksperimentaalsed katsetused tekstiilidega on saanud argiselt kantava vormi.
Eksperimentaalsed katsetused tekstiilidega on saanud argiselt kantava vormi. Foto: Alan Proosa

Laivi isikunäitus «Unista edasi/liiga hea» Tartmusi projektiruumis 07.07–14.08.

Mis on praegu nüüdisaegses kunstis trendikas? Viimase aja rahvusvahelistel kunstisündmustel on silma jäänud, et pussaka-installatsioonide asemel armastatakse nüüd teha hoopis saviplönne, materjalidest on moodne marmor ja selle imitatsioonid, eri kollaažid, interneti väljaprintimine, teemadest pagulasolukord, aga ka feminism ja keha. Viimased on kunstis tihti väljendatud kuidagi võikalt roosades toonides. Abjektselt, võiks isegi kultuuriteoreetiliselt sõnada – umbes nagu Tommy Cashi muusikavideos «Winaloto», kus räppar möllab keset nude inimkeha pehmust ja vetruvust. Kohati kasutatakse sellise pehmuse ja kehalisuse väljendamiseks kunstis ka riideid, mis on ju samuti pehmed ja kehalised. Meenutage näiteks Jaanus Samma näituse «Kampsunipood Hair Sucks» mohäärkampsuneid, millesse olid kootud nilbed grafitid. 

Laivi on noor kunstnik, kes lõpetab Helsingi Aalto ülikoolis moekunsti magistriõpet ja kelle noor kuraator Sten Ojavee on kutsunud Tartu kunstimuuseumisse näitust tegema. Laivi tajub moodi õppinuna trende hästi. Ta teeb jope, millesse on peidetud bürokraatlik vorm pagulasstaatuse taotlemiseks, loob riietel kollaaže ja kasutab väikeseid eri kehaosade aplikatsioone pehme roosaka dressipluusi peal. Ta isegi prindib interneti välja, kujutades screenshot’idel oma kollektsioonide põgusaid äramainimisi Itaalia Vogue’i ajakirja veebis. Teda huvitavad põrandale vedelema jäetud riiete kuju, koduriided ja see hetk, kui tekib tunne, et oled riides.  

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles