Kuna Eesti Draamateatri oma hoone kapitaalremont valmib detsembris, kasutab teater seni teisi mängupaiku üle Eesti. Statsionaari asendab ka omaaegne kino Helios Tallinnas Sauna tänaval, kus sel pühapäeval jõuab lavalaudadele Madis Kõivu näidend «Lõputu kohvijoomine» Priit Pedajase lavastuses.
Heliose kino saab draamateater kasutada kuni detsembri lõpuni. Lisaks lavastusele «Lõputu…» on sel lähiajal veel välja tulemas Nikolai Jevreinovi «Kõige tähtsam» lavakooli tudengite esituses ja Hendrik Toompere jun lavastuses ning Peter Shafferi «Leekrüübe» taas Pedajase lavastuses.
Et Helioses mängida, pidi draamateater ruumi oma rahadega veidi remontima – toestama seinu, ümber ehitama mõningaid ruume, veetud said uued elektrijuhtmed, maha klopsitud lahtine krohv, ehitatud 230 kohta publikule.
Vana kinosaal on pööratud teistpidi ja nii on rõdul kunstnik Riina Degtjarenko käe läbi kohad sisse võtnud Inglisild, lavasügavusest paistavad alma mater ja Tartu raekoda. Eesti riik toetas lavastust 100 000 krooniga, kuna see on osa EV 90. aastapäeva programmist.
Esimesena seal saalis lavale jõudev «Lõputu kohvijoomine» on sumisev lugu kohvitamisest ja juttudest, mis sinna juurde käivad. Kohvikust käib läbi poeete, nuhke, riigiametnikke, õpetlasi, kelle omavahelistest keskusteludest kerib lahti eesti rahva pöördeline saatus. Katkematu kulgemine toimub Tartu legendaarses kohvikus Werner 1918. aastast kuni kohviku põlemiseni 1983. aastal.
Lavastaja Priit Pedajas, milliseid võimalusi Heliose kino lavastusele «Lõputu...» juurde andis?
Heliose saal on just paraja suurusega paik, millesuguseid rohkem Tallinnas vaata et polegi.
Kui mõtleme draamateatri enda hoone peale, siis seesama «Lõputu kohvijoomine» on väikese lava jaoks liiga suur, suurel laval oleks seda muidugi võimalik teha, kuid siin on parem. Sest see lavastus on ühest küljest väga mastaapne, aga teisalt väga intiimne, selline kohviku sumin.
See on teile vist üheksas lavastus Madis Kõivu tekstile. Miks jälle Kõiv?
Kõiv on teatrile väga hea autor – temas on olemas kõik, mida tänapäeva teater vajab. Temas on sisu, tema dramaturgia on väga tegevuslik ja ta on erakordselt suur väljakutse.
Kõiv on ka laiahaardeline ja sügav materjal, mille kallal tasub alati vaeva näha ja mis annab ka teatritegemisele mõtet rohkem kui ühepäevaliblikad. Ja lõpuks on ta meie oma autor. Kes see muu teeb, kui me ise ei tee.
Ütlesite, et Kõiv on tegevuslik. «Lõputus…» just palju tegevust pole.
Ei, ma ei mõtle siin action’it, mõtlen just sisemist tegevust. Need inimesed tahavad kogu aeg midagi ja on üksteisega aktiivses suhtes. Kõivu dialoog ei ole kunagi lihtsalt heietamine.
Ja kui see tunnetus kätte saada, on ka näitlejatel väga suur lust mängida, kuigi tehniliselt on Kõivu dialoog väga keeruline. On väga palju väga lühikesi repliike ja küsimusi. Absurdsus läheb täiskiirusel pöörlema, nii et see on kõrgem pilotaaž.
Millest see näidend teie jaoks räägib?
Ühest kadunud põlvkonnast – aegadest, mis olnud ja kunagi enam tagasi ei tule. Samas pole see nutulaul, vaid austusega meenutus. Näidend on kohvijoomisest ja Werneri kohvikust, aga ta räägib ka Eesti lugu vabariigi algusest peale, tõsi küll, väga veidral ja kummalisel moel. Lugu ei käi mööda ajalooõpiku sündmusi, vaid me näeme Wernerit sumisemas mingitel keevalistel aegadel, kui kohviku sisemus elab välja seda, mis õues toimub.
Mida kadunud põlvkonna alla mõtlete?
Näiteks on siin üks läbiv tegelane poeet, kelles peitub tegelikult mitmete poeetide koondkuju – tunneme ära Visnapuu, Barbaruse, Alliksaare, midagi Sepast. Aga loomulikult ei räägi näidend nendest inimestest otseselt.
Meie keskendume nendele lõpututele kohvilauajuttudele. Need võivad olla vahel väga sisulised, aga näiteks aastal 1934 käivad siin jutud, mis meenutavad väga praegust SL Õhtulehte. Kohvik läheb ikka kihama ju siis, kui midagi juhtub.
Kes on teie jaoks Stammgast?
Igavene kohvikukülastaja, kes on alati olemas igas sellise pika looga kohvikus.
Kas näidendi tegelasi võiks pidada ka kõrvaltvaatajaiks, hallideks kardinalideks, kes liigutavad vaikselt suuri asju?
Ei, selles kohvikus ei aeta äri- ega poliitikaasju, neid aetakse ikka väljas. Kohvikus lihtsalt juuakse kohvi ja arutletakse maailma üle.
On teil Werneriga ka isiklik suhe?
Jah, ma olin omal ajal palju Tartus. Kuigi, tol ajal hakkas Ülikooli kohvik seda vaimse keskuse rolli juba vaikselt üle võtma, aga Werner oli siiski veel täies elujõus.
Ometi olete öelnud, et see pole Tartu lugu.
Ei, ma pole seda öelnud. See on väga selgelt Tartu lugu. Kuid nagu Tartu Ülikool on paik, mida teatakse kõikjal Eestis, siis sama lugu on ka Werneriga.
Ta ei kuulu enam ainult Tartule, vaid meie ühismällu ja seega võib lavastada seda ka mujal. Lisaks tahab see näidend saada ka suurt ja võimekat truppi – laval on vähemalt 20 inimest.
Kas te ise olete ka mõne kohviku Stammgast?
Praegu ei ole, aga olen olnud, see on mulle väga tuttav. Need kohvikud on muidugi aja jooksul muutunud.
Praegu võib sellist suhtlemist ja elulaadi näha kindlasti teatrikohvikutes, kus näitlejad kogunevad. Ka Kuku klubi oli üks selline kohtumispaik. Need kohad tekivad iseenesest – kas inimestel on seal hää olla või ei.