Patareivist, Weekendist, ekstaasist

Janar Ala
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Weekend. Pärnu. 2016. Hüperolevik.Ekstaasi variatsioonid. Tiesto. Connected People. Tehnokultuur. Rahvalik liin.
Weekend. Pärnu. 2016. Hüperolevik.Ekstaasi variatsioonid. Tiesto. Connected People. Tehnokultuur. Rahvalik liin. Foto: JUSS SASKA

Parim oleks alustada ehk omaenda esimesest reivikogemusest. Tõenäoliselt valitses 1992. aasta, kuid päris kindlalt selle aasta volbriöö. Eesti kroonini olid veel mõned kuud minna ja eelteismelised noorukid kogunesid Luual vanasse mahajäetud lasketiiru metsa veerel. Lõke, millest suurt ei hoolitud, põles ja metsast huikas hirmsasti öökull.

Läbi väga väikese pilu roniti lasketiiru seinte vahele, kus joodi ka aperitiivi Lemon, mis maanoorte hulgas oli populaarne jook või anesteetikum. Muusikast mäletan eelkõige The Shameni lugu Ebeneezer Goode, mis rääkis sellest, et tablett nimega Ecstasy on hea. Ilmselt oli see MTVst lindistatud ja kostis mõnest viletsama kvaliteediga aparaadist. See asjaolu aga ei takistanud midagi.

See tagasihoidlik meenutus võiks mingis mõttes märkida maha reivikultuuri põhilised tunnusjooned. Need oleksid isetekkelisus, ajutisus, ekstaas, tantsitavus, päikesetõus ja mõnesugune (paganlik, new age) spirituaalsus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles