«Nobenäpp» ja mehisuse allakäik (1)

, kultuurikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Midagi säriseb: Sook-hee (Kim Tae-ri, vasakul) ja Hideko (Kim Min-hee) aktsioonis.
Midagi säriseb: Sook-hee (Kim Tae-ri, vasakul) ja Hideko (Kim Min-hee) aktsioonis. Foto: Kaader filmist

Filmiga «Vanapoiss» ja kõige sellele järgnenuga end juba filmiajalukku kirjutanud Lõuna-Korea lavastaja Park Chan-wook ei ole kunagi hiilanud vaoshoitusega – tema filmides on alati külluslikult või veelgi külluslikumalt seda, mida loo rääkimiseks vaja on, olgu teemaks vampiirid, piina-hambaravi või üks tema lemmikteemasid kättemaks.

«Küllus» on üheks põhiliseks märksõnaks ka tema viimase, Cannes’i festivalil esilinastunud ja nüüd ka meie kinolevisse jõudnud erootilise kriminaaldraama «Nobenäpp» («Ah-ga-ssi») puhul.

Tegu on Sarah Watersi menuromaani «Osavnäpp» nauditava töötlusega (Park on ka stsenaariumi autor), mis paigutab loo viktoriaanlikust kontekstist 1930ndate Koreasse. Sook-hee on olivertwistiliku vargapere andekamaid ja kaunimaid pätte, kelle tema ülemus, libakrahv Fujiwara saadab isolatsioonis elava jaapani aristokraadi Kouzuki juurde teenijannaks, eesmärgiga aidata tal ära võluda Kouzuki noor, surnud naise õetütar Hideko, et nõnda pärida perekonna hiiglaslik varandus.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles