Kuivõrd suudab tühine karakter kanda traagikat?

Alvar Loog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rene Soom ja Helen Lokuta Veljo Tormise ooperis «Luigelend» Pärnu kontserdimajas.
Rene Soom ja Helen Lokuta Veljo Tormise ooperis «Luigelend» Pärnu kontserdimajas. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Pärnu filharmoonia ja Eesti kontsert avasid oma hooaja ühiselt Veljo Tormise Kammerooperi «Luigelend» (1966) lavastatud ettekandega Pärnu Kontserdimajas. Millegi uue sissepühitsemiseks sobib hästiunustatud vana suurepäraselt, leiab Alvar Loog.

Paradoksaalsel kombel on Tormise «Luigelendu» varem suhtarvudes võetuna vähe esitatud, ent palju lavastatud. Pärast Kaarel Irdi esmalavastust 1966. aastal Vanemuises jõudis «Luigelend» järgnevatel aastatel lavale veel Riias ja Komi pealinnas Sõktõvkaris. Ird ise tegi ooperist hiljem uue lavastuse 1977. aasta Vanemuise gastrollideks Saksa Demokraatlikus Vabariigis.


Enne seekordset ettekannet Pärnus oli «Luigelend» viimati publiku ees poolteist aastat tagasi Tormisele pühendatud eesti muusika päevadel Tallinnas. Ka siis kõigest ühel õhtul.


Tegu on Veljo Tormise ainsa ooperiga, mille Osvald Toominga samanimelisest jutustusest laenatud dramaturgia rullub pisut enam kui tunni jooksul kuulaja ees lahti seitsmes stseenis. Ooperi sisu edastab üpris mustvalgelt kahe erineva eetika ning elutunnetuse konflikti: linn vs maa, vurlest kunstnik vs metsavahi tütar.


Kui Toominga originaaljutustus kipub andma moraalseid hinnanguid, siis Enn Vetemaa kirjutatud libreto Kaarel Irdi stsenaariumile näib neist justkui hoiduvat.


Ka Tormise muusika on pooltoonide seisukohast võetuna midagi rohkemat kui tragöödia vormi surutud kodanikuõpetuse tund. Heliloojat on paelunud suure pildi asemel pigem lähiplaanid, mille kasutamine võimaldab igas seitsmes stseenis jõuda ökonoomselt otse situatsiooni südamesse.


Olukorrale vastavalt kasutab ta näiteks teises pildis operetiesteetikat, kontrastiks varasemale meloodilisusele ilmuvad teise vaatuse ajal peategelase tegevust ja sõnu saatvasse muusikasse šostakovitšilikult julged rütmifiguurid.


Teisalt jälle võib just siit otsida põhjust, miks see ooper eriti terviklikult ei kõla. Tormise kui tunnustatud filmi- ja koorihelilooja ainsa muusikadraama kõige mõjuvamateks kohtadeks on teost raamiv naiskoori partii (segakoor Endla naisrühm) ning impressionistlikud vahemängud piltide vahel (Pärnu linnaorkester Jüri Alperteni dirigeerimisel), kus leidub värve ja psühholoogiat palju enam kui solistidele kirjutatud peamiselt retsitatiivsetes stseenides.

Nimetatud vahemängudest tegi Tormis ise 1971. aastal orkestrisüidi (mille Anu Tali koos Eesti-Soome sümfooniaorkestriga 30 aastat hiljem rahvusvahelise muusikaturu tarbeks salvestas ning plaadistas). Kõnealuse süidi (iseseisvast) väärtusest ning dramaturgilisest potentsiaalist vestab ka fakt, et kohe pärast valmimist lõi Mai Murdmaa sellele aastaid Estonia laval püsinud koreograafia.


«Luigelend» on silmatorkavalt kokkupressitud ja skemaatiline nii sõnas, muusikas kui süžees. Selle üle hõljub teatav tšehhovlikkuse vaim: nii karakterid, situatsioonid kui repliigid on napid ja argised; stereotüüpsete ootustega ooperikülastaja pettumuseks ei kanna need eneses õiget lüürikat ega traagikat. Teose pealkirjagi pesa teinud sümbol pigem sulgeb kui avab. Samuti puudub ooperil hoolimata finaali välisest efektsusest üheselt mõistetav narratiivne lõpplahendus (mida siinkirjutaja loeb teose vooruseks).


    «Luigelennu» kangelaseks on oneginlik karakter, kes ei tea täpselt, mida ta tahab, ega (parafraseerides Sex Pistolsit) ka mitte seda, kuidas seda saada. Tema võitluses omaenese tühisuse ning tüdimusega jäävad ohvriks teised. Olgugi et Kunstniku partii on kirjutatud madalamale häälele, kandis solistina üha suuremat küpsust saavutav René Soom seda hästi.


Soom suutis Kunstniku rollist meisterliku vokaaltehnika, selge diktsiooni ning arvestatavate näitlejavõimete toel tuua välja mitmeid erinevaid tahke (siiras armujoovastus, loomestress, destruktiivses tegevuses väljapääsu otsiv spliin).


Metsavahi tütre Virve (Helen Lokuta) ja tema isa (Oliver Kuusik) karakterid on nii libretos kui muusikas suhteliselt staatilised. Nende esmaseks dramaturgiliseks funktsiooniks on pakkuda peategelasele moraalset negatiivi; esindada oma sõnade ning tegudega mitmeid linnakeskkonnas kuhtuma hakkavaid väärtusi: siiras, sügav ja kestev armastus, ausus, looduslähedus jne.


Virve pole ooperis mitte niivõrd subjekt, vaid Kunstniku armuvirve. Ilus, südamlik ja anduv, aga natuke naiivne. Otsekui rõhutamaks selle karakteri operetlikkust oli lavastaja ning kunstnik Hardi Volmer ta vastavalt riidesse pannud. Minnes nii Tormise muusika kui Helen Lokuta hingetikkuva esitusega pisut vastuollu, asendasid külaplika ootuspäraselt lihtsat garderoobi kirevates toonides uhked kleidid.

Võrreldes mullu kevadel Tallinnas toimunud «Luigelennu» etendusega, mille valmistas ka toona ette Hardi Volmer, oli seekordne pisut enam täieõiguslik lavastus ning vähem kontsertettekanne. Solistid (kellest osales mõlemal etendusel vaid Helen Lokuta; ning kelle karakter oli eelmises lavastuses eri põhjuste koosmõjul justkui rohkem peategelase rollis) ei kasutanud enam tekstiraamatuid, kogu tegevus oli misanstseeniliselt paremini läbi mõeldud.


Suurel ekraanil ooperi sündmusi ja muusikat saatev slaidiprogramm maalireprodest oli mõjus, ent intellektuaalse mänguna käis kunstihariduseta inimestel (kaasa arvatud siinkirjutaja) üle pea. Samas sobis see suurepäraselt «Luigelennu» üldise visandlikkuse ning semantilise hämarusega, mis eeldab kuulajalt tunnetuslikku aktiivsust nii süžee kui muusika haaramisel.


(Post)modernsele teosele omaselt on selles ooperis rohkem küsimusi kui vastuseid: kas peategelase tragöödia on eelkõige tema enda oma (kuivõrd suudab hingelt tühine karakter seda üldse kanda?) või nende, kes temaga kokku puutuvad? Kellele peaksid kuuluma kuulaja pisarad: kas omaenese tühisuse käes vaevlevale (elu)kunstnikule, tema mahajäetud silmarõõmule või lõbu pärast allatulistatud luigele? Vastust teavad vaid Puškin ja Tšehhov, kui nemadki.

Pärnu Filharmoonia ja Pärnu kontserdimaja hooaja avakontsert

Veljo Tormis. Ooper «LUIGELEND»



•    Libreto Enn Vetemaa


•    Lavastaja Hardi Volmer


•    Pärnu linnaorkester


•    Segakoor Endla


•    Solistid: Helen Lokuta, Oliver Kuusik, Rene Soom


•    Dirigent Jüri Alperten

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles