Kultuuri mõte. Ene-Liis Semper: Kunst ei ole eneseväljendus (1)

, Kanuti Gildi Saal
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ene-Liis Semper
Ene-Liis Semper Foto: Hele-Mai Alamaa

Kultuurimõtte rubriigis vestles Kanuti Gildi juht Priit Raud kunstniku ja lavastaja Ene-Liis Semperiga.

-Mis on kunstniku vastutus?

Lev Tolstoi parim soovitus noorele kolleegile oli kunagi: «Kui saad, ära kirjuta.» See tähendab, et tee ainult siis, kui tõesti muudmoodi ei saa. Ja isegi nende hulgas, kes teevad kunsti, kuna muudmoodi ei saa, on 90 protsenti wannabe’d ning ainult kümme protsenti on need, kelles loomingust on põhjust rääkida. Missugune on sel juhul selle kümne protsendi vastutus? Ma ei tea. See on teoreetikute küsimus tegelikult. Kõigil on ühiskonnas mingi roll ja mingi vastutus, aga see kuulubki juba ühiskonnateaduste valdkonda − mind kunstnikuna ei inspireeri ega aita see vastutuse jutt küll kuidagi.

-Küsisin kunstniku vastutuse kohta, kuna mulle tundub kunstniku mõiste praeguses maailmas olevat teises kohas kui varem. Mida on üldse vaja, et ennast kunstnikuks nimetada?

Ma rääkisin suvel ühe tuttava ravijaga. Küsisin jutu sees, kellelt ta oma teadmised sai, kes teda õpetas. Tema vastus oli ühelauseline ja pani kõik paika: «Ma sündisin sellisena.» Hetkega tekkis meie vahele tuhande valgusaasta sügavune kuristik. Tema jaoks polnud see üldse küsimus, miks keegi on see, kes ta on: kui sa oled kellekski sündinud, siis selleks sa ka saad.

Inimkond elab viimasel ajal tohutus individualismis, liberaalsel ajastul, inimesed on kärsitud, kõik peavad saama kõike proovida. Ja igaüht ärgitatakse olema loov ja originaalne. Mis ei ole iseenesest vale, lihtsalt loovuse ja loovuse vahel on vahe. Eneseväljenduses pole midagi halba, aga kunstnik tegeleb tegelikult millegi muu kui eneseväljendusega.

20-aastasena on võib-olla raske aru saada, et see pole individuaalsete valikute küsimus. Ma ise olen tegutsenud pigem intuitiivselt, liikunud seestpoolt väljapoole, mitte vastupidi.

See ei tähenda, et ma oleksin ennast väga varakult kunstnikuks pidanud. Vastupidi. Kuni 30. eluaastani ei tihanud ma end kunstnikuks nimetada, sest minu põlvkonnas oli kunstnike ees teatud aukartus. Inimese vastutus «kunstniku» nimetuse ees oli suurem. Aga ühel hetkel ma avastasin, et mu maailmavaade erineb mingil tasandil enamiku teiste minuga ühel ajal elavate inimeste maailmavaatest sedavõrd palju, et ilmselt on enese nimetamine kunstnikuks siiski paratamatu. Eks see on selline kahe otsaga asi. Jumala kingitus ja karistus. Kas «kunstniku» mõiste tähendab praegu üldse midagi?

-Tähendab, aga vist midagi muud. Kunstnikuks olemise mõiste on plahvatuslikult pihustunud: reklaamidest kuni töövestlusteni peetakse oluliseks inimeste «loomingulisust».

Nõus. Igal pool kuuleme tõesti üleskutseid olla loominguline ja originaalne, mõelda out of the box. Kunstnikuks olemine peituks justkui järjekordse äpi taga: laadin äpi alla ning see aitabki mul kunstnik olla. Minu arvates on kirjeldatud nähtus seotud individualismi ülemaailmse võidukäiguga: usuga, et iga inimene on nii originaalne ja erandlik, et tal peab olema võimalus olla kunstnik, kirjanik või ükskõik kes. Tal peab olema õigus end vabalt väljendada. Kuna peaaegu iga inimese käeulatuses on ka väga suur valik tehnilisi vahendeid, mis aitavad tal ennast väljendada, ongi tekkinud usk, et kunstnikuks olemiseks piisab sellest, kui oled nutikas ja sul on mingi tehniline vidin. Ei piisa. Tehnilised abivahendid ei tee veel kellestki kunstnikku.

Ma tõesti ei oska eriti suhestuda praeguse liberaalse ühiskonnaga, kus «eile õppisin prantsuse filli, aga täna hommikul mõtlesin, et õpin maalima», ning «kohtudes mõne kunstnikuga kasutan juhust ja küsin tema käest, mida peaks kujutama?». Mul oli selline lugu viis aastat tagasi, kus mind kui vilistlast kutsuti uue õppeaasta alguses kohtuma Eesti Kunstiakadeemia rebastega.

Ma ei tea, millist vestlust ma täpselt ootasin, aga kindlasti mitte seda, et küsimused on nii praktilised: kus ma peaksin elama, et saada kuulsaks, ning mida ma peaksin maalima. Asudes omandama kunstiharidust, olid nende jaoks säärased küsimused kõige põletavamad. Tolstoi soovitus on seetõttu aktuaalsem kui kunagi varem: kui saad, ära tee.

Kunstniku vastutuse küsimus on minu poolt vaadates selles, et kui sul on mingi idee või nägemus, siis sa künnad nii sügavalt kui võimalik, sa viid selle maksimumini. Usaldad ennast nii palju, et viid oma kujutluse lõpuni. Sa ei tohi end säästa ega hirmu tunda. Kui sa ennast usaldad ja usud, et sul on midagi öelda ja et sul on ka võime luua kujundeid selle väljendamiseks, siis sa võtad selle riski.

-Sa mainisid, et väga levinud on soov ennast mingil moel väljendada ja seda peetaksegi kunstiks. Kas kunst tähendab eneseväljendust?

Ei. Kunst ei ole eneseväljendus. Siit algabki fundamentaalne viga, mida kogu aeg tehakse.

Kunstnik ei väljenda ennast, ta ei räägi endast. Isegi kunstnikud, kes kasutavad oma teostes iseend, distanseeruvad ju oma praktilisest minast ja loovad oma füüsilist keha kasutades suuremaid üldistusi. Kõige parematel hetkedel on kunstnik keegi, kes on jõudnud ühe suurema arusaamiseni ning leidnud õnnestunud kujundid, milles suudab selle arusaamise kokku võtta ja edasi anda.

Selleks on kunstnikul kõik vabadused − kui ta tajub midagi, mida ülejäänud ühiskond on otsustanud ignoreerida, sest tegemist on näiteks liiga ebamugava või koleda teemaga, siis on tema asi seda väljendada. Vahel nimetatakse seetõttu suurt osa nüüdisaegsest kunstist negatiivsuse esteetikaks. Ma ei saa sellest aru. Meie viimastest lavastustest kerkis «Kõnts» selles kontekstis esile. Aga ma ei saa aru, mida see negatiivsuse esteetika täpselt tähendab. Puhtesteetilisel tasandil on näiteks «Kõntsa» poriväli koos sellel peegelduva valgusega ju väga ilus. Ja näitlejate liikumine ning poosid on samuti kaunid. Esteetiliselt oleks seega justkui kõik korras. Seega negatiivsus, millele viidati, peab peituma kusagil mujal, lavastuse teemapüstituses. Ja jälle ei saa ma aru. Ma ei saa aru, kuidas on inimeksistentsi piiratuse tajumine ja selle tunnistamine negatiivne? Minu jaoks on vastupidi, positiivne, kui me oma olemasolus tajume sellesama olemasolu piiratust. Hoopis antud olemusliku tõsiasja ignoreerimine on idiootlik ja seeläbi negatiivne.

-Üks levinumaid etteheiteid nüüdisaegsele kunstile on tõesti negatiivsus. Kunstile seatakse nõudmine kompenseerida inimese jaoks seda, mis tema tavaelus puudub, ehk tuua inimesse lootust.

Eks alati on parem teha suurt ja kallist filmi, mille lõpus on happy end ja inimene lahkub kinost naeratades ja sooviga osta homme uus pilet. Minu arvates ei ole kunsti peamine kohustus anda lootust. Kunstiteose ülesandeks on anda midagi suuremat kui hetk, milles inimene ilma kunstiteoseta viibib, ning see suurem ei tähenda pelgalt lootust, vaid... ülevust. Vaataja ees on enne kunstiga kohtumist tegelikult väga lihtne küsimus: kas ta tahab teada, kes ta on ja kuhu ta kuulub, või ei taha?

-Kunagi väideti, et kunstiteose ülim eesmärk on pakkuda katarsist ja ma arvan endiselt nii. Kuid mis on katarsis? Kas hetk, kus inimene on õnnelik, rõõmus, lootusrikas?

Ma väidan, et mitte. Katarsis on pigem suur selginemine. Seda selginemist, mil eesriie sinu eksistentsilt eest tõmmatakse, nimetangi ma ülevaks, kuid see pole seotud lootuse, rõõmu ja õnnetundega. Tegemist on hetkega, milles sa tajud rohkemat, kui suudaksid tajuda ilma peegelduseta, mille katarsis sinus tekitab. Lootus ja õnn ja rõõm − neid saab ka maitsvast toidust või ilusatest värvilistest vidinatest, mis mõjuvad esteetilises plaanis ju väga vahvate ja positiivsetena.

Õnnetunde ajutised lahendused (näiteks toit) on minu silmis tegelikult vastandid katarsisele. Katarsis tähendab avamist ja avanemist, eksistentsi uute kihtide paljastumist ning sellega kaasnevat totaalset selginemist. Lootust pakkuvad vidinad mätsivad aga kõik kinni, nad mitte ainult ei keeldu meile olulist näitamast, vaid peidavad selle ka ära ja ütlevad, et olulist polegi olemas. Lootus, õnn ja rõõm on taandatud praktilisteks kauplemisobjektideks, mis aitavad inimesel ajutiselt üle saada depressiivsusest ning viivad ta pidevalt tagasi kohta, kus ta tahaks kogu aeg ikka ja jälle olla ilma ühegi uue avanemiseta. Kunst teeb vastupidist. Mina mõistan katarsist kui tegelikkuse avamist kõige paremas ja ilusamas tähenduses, milles on nii palju kihte, et igas kihis jõuad sa kuhugi, kus sa pole varem olnud.

Kõige puhtamal kujul saab õnne ja rõõmu muidugi hoopis loodusest, puhtast keskkonnast, kus nad tulevad nii suurel ja stiihilisel, vahel isegi katartilisel kujul, et neid ei ole võimalik käes hoida, ära pakendada ja taskusse panna.

-Mida saab vaataja sellisel juhul omalt poolt kunstiteosele anda?

Aega. See on suurim panus, mis ta saab teha − usaldada kunstiteost ning anda talle oma aega. Praegu surutakse peale, et kõik peab toimuma kiiresti: kas ma liigun juba edasi? Kas ma keeran juba järgmise lehekülje? Kas ma valin juba järgmise naudingu? Kunstiteosega pead sa olema ühes mõttelises ruumis kauem kui viis minutit, ainult siis hakkab teos sinuga tööle ning toimub kvalitatiivne hüpe, mida inimese elus ilma antud teoseta ei oleks. Kirjeldatud hüppe jaoks on vaja vaataja otsust anda kunstiteosele oma aega. Mis ongi suur asi, sest aeg liigub meie kõigi jaoks ainult ühes suunas ja tagasi me seda ei saa.

-Sa kõneled katarsisest, mis ei ole väga levinud viis kunstist rääkimiseks. Võib-olla seetõttu, et katarsis seostub miskipärast ühekordse emotsionaalse šokiga, millel pole erilist tõeväärtust ning mis on pigem vaataja manipuleerimiseks.

Ma ei ole sellega nõus. Katartilises hetkes on väga palju kihte ja iga kihi avanedes (mis nõuabki aega) saan ma vaatajana olla väga õnnelik. Tõde on muidugi alati üks ja sama, aga ilus on vaadata erinevaid kihte, kuidas neid näidatakse.

-On libe tee, kuid ma küsin ometi: kas oleksid nõus nimetama mõningaid autoreid, kes on oma lähenemisega kunstile kui säärasele sulle olulised?

Namedropping ei ole tegelikult väga hea viis kunstist rääkimiseks, see viib fookuse mujale.

Ja tavaliselt tekib katarsis ju ühest konkreetsest teosest, mitte kogu loomingust. Tänapäeval võib igaüks ennast kunstnikuks nimetada, kuid kohtudes erakordse teosega on selge, et teose autor ei ole «igaüks». Kui rääkida Eesti kunstnikest, siis minu meelest Kris Lemsalu töötab mingi «kohaga», mida ei ole mõtet hakata analüüsima. Mind ei huvita kunstis kunagi teose loomise tagamaad. Oluline pole mõista, kuidas ta seda tegi, oluline on vaid see, mida väljendab kunstiteos hetkel, mil ta vaataja ette ilmub ning selginemise tekitab.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles