Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Suveteatri suurenenud naljalembus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
«NO40 Pööriöö uni», NO99 viimane lavastus esietendus 1. juunil. Näitlejate mängu nägid vaatajad Estonia kontserdisaalis lakke tõmmatud ekraanilt, fotol näitleja Rea Lest. Shakespeare’i näidendil põhineva lavastusse oli kaasatud ERSO ja tütarlastekoor Ellerhein. | FOTO: Tiit Ojasoo

Tänavune teatrisuvi kippus kummutama vahepeal juba tekkima hakanud tunnet, et suvine teater tegeleb valdavalt tõsiste teemadega ja valdavalt tõsiseltvõetavas lavastusvõtmes.

Mitte et lõppenud teatrisuvi oma komöödiarohkuses sellist tunnet ei pakkunuks – oli ju lõppude lõpuks teatrisuve avalavastus, Semperi–Ojasoo «Pööriöö unigi» žanrimääratluselt komöödia. Lihtsalt silma hakkas ka lavastusi, mille prioriteet polnud ehk otsesõnu puhas kunst, vaid pigem mõni võluv looduskaunis paik, võimalus seal trupiga suvepuhkust veeta ning lasta see ka endale kinni maksta.

Selle nähtuse üheks näiteks oli Kihnu saarel mängitud «Meri muigab teitele vasta!», mille puhul on tegelikult kahju, et sümpaatse trupi poolt kampa kutsutud Heidi Sarapuu ei soovinud põneva ideega rohkem tegelda, seda tervikuks kujundada ja luua loole peale alguse ka keskpaiga ja lõpu. Sedalaadi teemad on väga tänuväärsed, arvestades nende erandlikkust meie teatris. Eriti oluline on see ka kohaliku rahva eluolu tutvustamisl ning ettevõtluse edendamisel. Ka lavastuse idee oli paljutõotav ja seal mänginud Tallinna Linnateatri näitlejaansambel koosneb võimekatest koomikutest. Kihnu lauluansambli kaasamine oli samuti igati väärtuslik mõte, kuid kõik need komponendid jäid omavahel kuidagi harali, idee väsis juba esimese kolmandiku peal ära ja nõnda mõjus kogutervik konstrueerituna, rõhutades eriliselt, et näitlejatel oli küll tore ja toimekas suvi, kuid väga tõsiselt nad oma kunstikreedot vist ei võtnud.

Rääkides veel kergemast komöödiažanrist, millele leitud põnev mängupaik, kuid kogutervik võib mõjuda kummalisena, oli Peeter Volkonski lavastatud Erki Aule magamistoajant «Astuge sisse!», mida mängiti mingil põhjusel… Alatskivil, ehkki lavastus ise sobiks Juhan Liivi radade asemel paremini mis tahes kultuurimaja lavadel mängitavaks ringreisitükiks. Aule näidendi pöörded ja puändid on ju iseenesest teravmeelsed – see on pälvinud ka Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel komöödiaauhinna –, kuid ega terviktulemus kuigi kaaluka üldistuseni juhatanud. Teades lavastaja huumorimeelt ja absurditaju, tunduski ajuti, et ega ta ise ka toimuvasse just ülitõsiselt suhtunud – eriti andsid sellest tunnistust lavastuse vahele estraadliku võõritusena põimitud laulud Henrik Sal-Salleri ja Tanel Padari sulest näitlejate endi esituses. Näib aga, et mängupaik, materjal ja lavastusvõti tõrjusid üksteist, kuid ei tõusnud üheskoos ka eklektilise esteetikani. Komöödia on igati tänuväärne žanr ning on näha, et vajadus selle järele on tõusnud, seda nii tegijate kui ka vaatate poolel, ehk sisaldab see tõdemus ka märguannet autoreile, rõhutamaks selle žanri nõudlikkust.

Rakvere teatri «Maailma otsas» keskväljakul kohtuvad Eve (Anneli Rahkema) ja Ülo (Peeter Rästas). / Siim Vahur

Tõsisemate toonidega varieeriti komöödiat Urmas Lennuki dramatiseeritud Andrus Kivirähi loos «Maailma otsas», mille tõi Rakveres lavale Raivo Trass. Taas väärib tähelepanu mängupaik – Pikk 26 hoov. Pildikesed n-ö lihtsate inimeste elust mõjusid südamlikult nagu Kivirähil ikka, kui ta oma melanhoolsemat ja empaatilisemat poolust näitab. Arvestades aga talle omast olemuslikku eepilist staatilisust, kippus kogutervik avarasse mängupaika ära uppuma. Seda nii visuaalselt kui ka kontseptuaalselt. Ehk oleks aidanud fookusi täpsustada teksti kontsentreerimine – lavastus kestis üle nelja tunni. Ilmselt just loo mahukus tekitas ka kohati küsimusi Lennuki ja Trassi isikliku hoiaku kohta algteksti suhtes, sõnumi suhtes, mille nimel nii suur töö ette võeti. Siiski, lavastuse lõpus, kus Tarvo Sõmeri mängitud Immaanueli ilmumisega kaasneb tõepoolest justkui teatav dimensiooninihe, tegelaskonna ruum justkui aheneb ning meile saab selgeks, et nende tegemised ja ajuti kummalised vestlused ei ole pelgalt kaootiline kulg, vaid nad on kõigest hoolimata hästi hoitud. Küllap see on üks vajadus, mille tõttu praegune publik ka selliseid lugusid armastab.

Peamine tegevus, milleks on Olavi ja ta semude kalapüük, ei toimu päris järvel, vaid hoopis publiku ees liivakastis, kus õnged valmis seatud ja kala näkkab täitsa uhkelt. / Elina Allas

Samasuguseid äratundmisi võis kohata ka Tarmo Tagametsa lavastuses «Üle vee», mis põhines Olavi Ruitlase autobiograafilisel romaanil. Taas väärib eritähelepanu mängupaik Tamula järve ääres, mis nähtud etenduse halbade ilmaolude tõttu pani näitlejate võimed tõsiselt proovile. On huvitav, et viimastel aastatel üha enam kasutusse tulnud mikrofone, isegi lavastustes, kus ruum on kammerlikum ja võiks arvata, et näitlejad saavad hakkama ka nendeta, kõnealuses lavastuses polnud.

Ivar Põllu külalislavastus Endla teatris «Pao-Pao. Kuldse Trio lood» Paikuse-Reiu vabaõhulaval ühendas leidlikult publiku huvi huumori ja lähema kultuuriloo vastu. Armastatud ansambli saamislugu, mida jälgivad kõrvalt ja kommenteerivad bändi liikmed Jüri Vlassov ja Mihkel Smeljanski ise, toimis sümpaatselt ja kuuldavasti oli ka publikuhuvi ettevõtmise vääriline. Siiski oodanuks lavastuselt tugevamat kontseptuaalset keskendatust. Praegu jäi see kohati ebaühtlase põhjalikkuse ja intensiivsusega kokkutraageldatud fragmendireaks, kus oli tõeliselt teravmeelseid leide (Endla Teatri ajalugu ja seal tegutsenud lavastajaid puudutavad sisenaljad, Margus Turu ettevõtlusideed jms), kuid nende kaudu ei avanenud päriselt peategelaste endi lugu.

Teatrilavale jõudsid Kuldse Trio legendaarsed lood ja laulud / Erlend Štaub

Oma spetsiifilisel skandinaaviapärasel moel oli komöödia ka Naissaarel mängitud Priit Võigemasti ja Henrik Kalmeti «Aadama õunad», põhinedes Anders Thomas Jenseni samanimelisel filmil. Tegemist on huvitava ja kindlasti riskantse ettevõtmisega, kuna paratamatult hakkab sellisel puhul vaatajaelamust mõjutama võrdlus filmiga. Ometi oli suudetud välisele raamistikule truuks jäädes anda oma tõlgendusi üsna nappide vahenditega, kuid tegelasi üheteistkümne aasta taguse filmiga võrreldes aktuaalselt tänapäeva tuues. Seda alates peategelasest, pastor Ivanist, kes Märt Avandi tõlgenduses lõi oma rolli välise joonise filmiga võrreldes justkui rõhutatult koomilises võtmes, kuid andis sellega oma tegelasele sootuks teistsuguse kujunemisloo ja arengukaare. Tegemist oligi ennekõike meisterliku näitlejateatriga, mis kinnitas veenvalt, et koomika kaudu saab suurepäraselt kõnelda eksistentsiaalsetel teemadel, panemata neid naeruks ning vähendamata nende teravust.

«Aadama õunad», Märt Avandi ja Priit Pius / Siim Vahur

Päris uusi algupärandeid mängiti sel suvel vähe. Tervelt kahe näidendiga oli esindatud aga Loone Ots. Nagu talle omane, lähtus ta oma ainese valikul kultuuriloost, täites faktoloogilisi tühikuid ning püüdes nende ümber intriigi punuda. «Julie ja tähed» etendus Tartu tähetornis – taas temaatiliselt põnevalt valitud mängupaik. Näidendi aluseks olid mitme ülemöödunud sajandi teadus- ja kultuuritegelase – kunstnik Julie Hagen-Schwarz, astronoomid Ludwig Schwarz ja Friedrich Georg Wilhelm Struve jt – eluseigad ja seosed Eestiga. Ometi kippus see dramaturgiliselt jääma illustratiivseks, justkui vormikeskseks, kus igal tegelasel oli jutustada oma lugu, kuid nende elusaatuste põimumine ja sellest sündiv keemia olid mõnes mõttes nagu liiga paberil välja mõeldud. «Katarina mõrsjalinikus» oli omaenda romaani saamisloo sisse toodud autor Karl Ristikivi. Loone otsa respekt ja pädevus religiooniteemade käsitlemisel on olnud tähelepanuväärne ka tema varasemates näidendites. Lavastuse enda puhul andis pisut tunda, et trupi aukartus sakraalhoone ees – lavastust mängiti Tartu Jaani kirikus – segab mõneti näitlejate lavaelu.

Kuningas Henry II (Robert Annus) ja peapiiskop Thomas Becket (Indrek Sammul) ja  / Eesti Draamateater

Vähem oli seda tajuda Tallinna Katariina kirikus mängitud Jean Anouilh’ eksistentsialismiklassikas «Becket ehk Jumala au». Priit Pedajase lavastus kasutas peapiiskop Thomas Becketi (Indrek Sammul) ja kuningas Henry II (Robert Annus) sõpruse ja vaenu, aumõiste ja kohusetunde käsitlemisel samuti üsna palju koomikavõtteid, mis aitasid omakorda loo jõulises lavastuslikus võtmes kõlama panna, jäämata sakraalruumi suhtes kuidagi «dimensioonide vahealale». Samas ei toiminud see huumor mingi taotlusliku lõbustamisena, vaid töötas just selleks, et Anouilh’ mõneti steriilsel (st ülimalt intellektipõhisel) moel klassitsistliku dramaturgiaga dialoogis olev näidend panna tänases päevas kõlama nõnda, et au ja südametunnistuse teemad oleksid vaatajale ka meelelisel pinnal äratuntavad, kuid neid ei pea selleks tooma olustikulisse päevapoliitikasse.

Üks huvitav tendents tänavusest teatrisuvest olid ka lavastused, mis võimendasid klassikateosest välja mõne liini või tegelassuhte, mis algterviku kontekstis muidu ehk tagaplaanil. Üks selline ettevõtmine oli Tapa raudtejaamas, kus Siberist pärit lavastaja Aleksei Pessegov tõi lavale Vassili Sigarevi Tolstoi-töötluse «Aleksei Karenin». Jälle leidlikult valitud mängupaik, arvestades nii hoonet ennast kui ka raudtee rolli Tolstoi romaanis. Samuti on põnev mõte heita valgust romaanikangelasele, kes kas tagaplaanil või siis omamoodi õnnetus või koguni negatiivses valguses lugejani toodud. Teine selline tegelane, kes vääriks sedalaadi lähenemist, oleks näiteks Charles Bovary. Mõlema mehe puhul saame vaadelda, kas elu tugeva ja iseseisva naise kõrval tähendab abikaasa jaoks ülekohut, toobki välja tema keskpärasuse või mida üldse sellises olukorras tunda. Aivar Tommingas Kareninina on tundlik valik ning lähtudes küll oma loomupärast soojast sarmist, ei jäänud ta selle juurde pidama, vaid lisas sellesse kibestumust ja rangust. Põhjus, miks Karenini siseelu ei äratanud täiel määral empaatiavõimet, peitub pigem näidendis: Sigarev on seda kujutades valinud võtmeks sisuliselt sisemonoloogi, kaotades selle ümbert peaaegu kõ

ik tegelased ja sündmused, kellega suhtluses Karenini emotsioonid ja tagasivaade oma valikutele impulsse võiks saada. Rohkem kui Anna ja Vronski tõusis Karenini mõttepartneriks Terje Pennie mängitud Lidia Ivanovna väga värvikas roll.

Sellist kõrvaltegelaste väljavalgustamist võeti suvel ette ka Tammsaare tegelastega. Kuna «Kõrboja peremehe» puhul võib juba algteose põhjal küsida, kas see pole Katku Villust ehk hoopis rohkem tugevate naiste lugu, mõjus ka Urmas Lennuki dramatiseering «Kõrboja perenaine» Vallo Kirsi lavastuses esmalt üsnagi originaalitruult. Kuid rääkimata tekstilisandustest ja rõhkude ümberpaigutusest, lõi originaalse tõlgenduslikkuse just see muster, kuidas Kõrboja Anna (Kadri Lepp), Eevi (Adeele Sepp) ja Madli (Luule Komissarov) lood on kokku põimitud ja üksteise suhtes peegelduma pandud, pöörates tähelepanu just sellele, kuidas rasketel aegadel või meeste mandudes peab elu püsima naiste õlul. Üht Tammsaare tugevat naist, kes võib romaani lugedes vahest väärilise tähelepanuta jääda, kehastas ka Katrin Saukas Merle Karusoo lavastuses «Saunanaise tõde ja õigus». Oleks väga rõõmustav, kui see eelmisel teatriaastal jõuliselt esile tõusnud tugevate naiste teema tendentsina jätkuks ja aina põnevamaid vorme omandaks.

Sellesse ritta kuulub ka Tiit Palu lavastus «Klarissa kirjad», kus Piret Laurimaa ja Sepo Seeman jutustasid tõsielul põhineva kauni armastusloo, mis nõudis sõja tõttu osapooltelt kannatusi ja ülimat kannatlikkust. Taas väga tänuväärne materjalivalik, mis meenutab publikule, et kuna elus eneses võib dramaturgiat leiduda rohkem kui mõnes keskpärases näidendis, tasub dokumentaalteatri vahenditega neid erakorralisi lugusid alati otsida ning selliste vahenditega ei pea tegema üksnes sotsiaalselt teravat teatrit, vaid saab kammerlikul moel jutustada ka karget armastuslugu.

Aleksei Karenin(Aivar Tommingas) ja Anna Karenina (Elina Purde) / Mats Õun

Üks väga eripärane ja artikli algul mainitud komöödiatendentsi suhtes väga erandlik lavastus oli tänavu suvel Madis Kalmeti «Vannutatud neitsid», mille peategelasteks taas tugevad naised. Seegi R.A.A.A.M.i produktsioon tõestas oma publikumenuga, et ka sootuks võõrast kultuurist ja justkui võõrast probleemi lahkav lavastus suudab oma üldistusastme ja üldinimlikkusega sõltumata oma süngusest kõnetada ka laiemat publikut.

Intrigeeriv oli ka eksootiline kõrvalpilk meie enda kultuurile – Sergei Potapovi «Vanapagan». Tema möödunudsuvise «Libahundiga» võrreldes oli lavastuse kujundikeel jõulisem ja ekspressiivsem, samas sõnumi tänasekõnekus oli kohati kaheldav. Sulev Tepparti pastorist peaaegu keskse tegelase loomine lasi taas, nagu ka mulluse «Libahundi» puhul, aimata kunstnik Ervin Õunapuu aktiivset rolli kontseptsiooni kaasautorina. Kuid see jäi oma kirikukriitilisuses mõneti nagu asjaks iseeneses. Lõbumajja üle kantud Tammsaare tegelaskond ei püüdnudki kuigi sügavalt seda iseenesest huvitavat lahendust põhjendada. Väärtusena omaette mõjus Vanapagana (Ivo Uukkivi) ja Antsu (Martin Kõiv) tandem, kes mõlemad avasid endid näitlejana ja oma tegelasi üllatava kandi pealt. Kuna konkreetse näidendi oli Tammsaare venekeelse tõlke põhjal kirjutanud Mihhail Baškirov ning näidend oli seejärel eesti keelde tagasi tõlgitud, oli kahju, et kaotsi oli läinud Tammsaarele ainuomane süntaks, millega maadlemine võiks muul juhul moodustada julgelt eksperimenteeriva lavastuse olulise kujundikihi.

Ivo Uukkivi Vanapagana rollis (esiplaanil), tagareas Sulev Teppart (pastor), Liisa Pulk (Julka), Martin Kõiv (Ants) ja Elina Reinold (Lisette). / R.A.A.A.M.

Põneva algideega ning taas leidlikult valitud mängupaigaga eksperimenteeris Jaanika Juhanson Raadi lennuvälja angaaris «Vanema Eddaga», tuues eepose «Nornide mängudes» uurima inimsuhteid ja armastuse olemust virtuaalreaalsuse reeglite kontekstis. Eksperimendina kahtlemata selle suve üks põnevamaid ettevõtmisi, seejuures ka Sander Põldsaare huvitava visuaalse lahendusega. Ometi jäid industriaalne lavakujundus ja küberpunki manifesteerinud lavastuskontseptsioon teineteise suhtes justkui eri maailmadesse. Juhansonil on palju leidlikke ideid, kuid ta ei raatsi ühestki loobuda, kuigi neid oli «Nornide mängudes» mitme erineva esteetikaga lavastuse jagu. Kui lavastus olnuks nelja tunni asemel poole lühem, suutnuksid ehk ka näitlejad anda inimese ja arvuti suhtele psühholoogilise sügavuse, kujutada selle eeldatavat vastuolu, kehastada selle võimalikku valu ning panna ka lavastuse lõpplahenduse teravamalt kõlama. Praegu päädis mitmetunnine lavaline tulevärk aga pisut õõnsakõlalise konstateeringuga. Seda erinevalt Semperi–Ojasoo «Pööriöö unest», mis liitis inimese ja virtuaalsuse suhte koos selle tagant aimatava mängujuhiga intensiivsesse kujundisse.

On niisiis omamoodi tähenduslik, et teatrisuve alustas 1. juunil just nimelt Shakespeare’i komöödia, tõstes aga teostusliku lati kohe sedavõrd kõrgele, et selle taustal jäi küll kõlama tänavune tendents komöödiasuvest, kuid paratamatus võrdluses NO99 avalavastusega. Muid temaatilisi tendentse on sellest suvest raske üldistada, pigem on üldpilt kuidagi äraootavalt kõikjalehaarav, kuid seejuures mitte kuigi sügavale haarates. Samas ei ole sellises ambivalentsuses midagi otsesõnu halba, vaid see annab lootust järgmisel suvel juba julgemateks ja kunstiküpsemateks arenguteks mitmes suunas.

Tagasi üles