Suveteatri suurenenud naljalembus

«NO40 Pööriöö uni», NO99 viimane lavastus esietendus 1. juunil. Näitlejate mängu nägid vaatajad Estonia kontserdisaalis lakke tõmmatud ekraanilt, fotol näitleja Rea Lest. Shakespeare’i näidendil põhineva lavastusse oli kaasatud ERSO ja tütarlastekoor Ellerhein. Foto: Tiit Ojasoo

Tänavune teatrisuvi kippus kummutama vahepeal juba tekkima hakanud tunnet, et suvine teater tegeleb valdavalt tõsiste teemadega ja valdavalt tõsiseltvõetavas lavastusvõtmes. 

Mitte et lõppenud teatrisuvi oma komöödiarohkuses sellist tunnet ei pakkunuks – oli ju lõppude lõpuks teatrisuve avalavastus, Semperi–Ojasoo «Pööriöö unigi» žanrimääratluselt komöödia. Lihtsalt silma hakkas ka lavastusi, mille prioriteet polnud ehk otsesõnu puhas kunst, vaid pigem mõni võluv looduskaunis paik, võimalus seal trupiga suvepuhkust veeta ning lasta see ka endale kinni maksta.

Selle nähtuse üheks näiteks oli Kihnu saarel mängitud «Meri muigab teitele vasta!», mille puhul on tegelikult kahju, et sümpaatse trupi poolt kampa kutsutud Heidi Sarapuu ei soovinud põneva ideega rohkem tegelda, seda tervikuks kujundada ja luua loole peale alguse ka keskpaiga ja lõpu. Sedalaadi teemad on väga tänuväärsed, arvestades nende erandlikkust meie teatris. Eriti oluline on see ka kohaliku rahva eluolu tutvustamisl ning ettevõtluse edendamisel. Ka lavastuse idee oli paljutõotav ja seal mänginud Tallinna Linnateatri näitlejaansambel koosneb võimekatest koomikutest. Kihnu lauluansambli kaasamine oli samuti igati väärtuslik mõte, kuid kõik need komponendid jäid omavahel kuidagi harali, idee väsis juba esimese kolmandiku peal ära ja nõnda mõjus kogutervik konstrueerituna, rõhutades eriliselt, et näitlejatel oli küll tore ja toimekas suvi, kuid väga tõsiselt nad oma kunstikreedot vist ei võtnud.