Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tehke see kohe teleseriaaliks!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
"Kuidas lõhnab kuri" | FOTO: Kirjastus Fantaasia

Margus Haav «Kuidas lõhnab kuri»
Kirjastused Fantaasia ja Täheveski, 128 lehekülge

Väidetavalt kirjutas Albert Einstein, kes ise soovitas USA valitsusel 1939. aastal tuumapommi luua, hiljem Harry Trumanile: «Ma ei tea, mis relvadega peetakse kolmas maailmasõda, kuid neljandas maailmasõjas võideldakse kaigaste ja kividega.» Selles kolmanda maailmasõja järgses maailmas toimubki Margus Haava ulmeromaani tegevus.

«Kuidas lõhnab kuri» on stiilipuhas žanrinähtus, autor teadis täpselt, mida ta tegema läheb, ning pani selle siis kõiki kaanoneid järgides kirja. Lühidalt sisust. Pärast paarkümmend aastat tagasi toimunud suurt sõda on tsivilisatsioon hävinud ja vähesed ellujäänud püüavad omadega kuidagi toime tulla, enamasti ligimese arvelt, kui sellist õnnestub kohata, tappa ja röövida. Kaigas, kirves ja matšeete on kõige tõhusamad relvad, sest laskemoona pole peaaegu kellelgi järele jäänud.

Üsna juhuslikult kokku sattunud kamp erineva taustaga tegelasi üritab eraldatud rannakülas kuidagi eluga toime tulla. Pärast öist üllatusrünnakut pääseb käputäis neist, sealhulgas kesksed tegelased isa ja poeg põgenema, alustades ohtlikul tühermaal teed kauge Suurlinna poole.

Haav lööb oma tegelasi üsna hoolimatult vasakule ja paremale mättasse; lugeja võib arvestada, et enamik kangelasi temaga koos lõpuleheküljeni ei jõua. Mõnda tegelast tutvustatakse ainult selleks, et ta kohe ära tappa, ja ma ei saanudki aru, miks seda õieti vaja oli – ei tema ise ega ta surm paistnud järgnevaid sündmusi kuidagi mõjutavat.

«Kurja» maailmas on üksjagu Mad Maxi ja teise sellesarnaste lugude lõhna: inimsööjad, tühermaal võimutsevad gängid, orjanduslikud taskuimpeeriumid ja teokraatlikud diktaatorid. Kus see kõik täpselt aset leiab, on raske määrata: algus võiks olla lausa Eestimaal, siis läheb mõte autori antud vihjeid pidi kuhugi Skandinaaviasse, Vahemere maadesse ja lõpuks vist Ameerikassegi. Tundub, et kui katastroof on globaalne, pole konkreetsel paigal tähtsust.

Romaani tugevaim osa on kirjeldused postapokalüptilisest maailmast. Õigupoolest üks neist andiski mulle võtme raamatu mõistmiseks. See oli järgmine: seltskond satub rännakul hüljatud bensiinijaama, mille kõrval seisab veoauto, haagisel suur kiri PYRAMID (pole ainus kord, kus Haav Vonnegutile viitab). Mõistlikum oleks ju tegelaste seisukohalt mainida, et jõuti ESSO või Statoili tanklasse, kui mingit veoauto kirja märkida. Aga kui ma seda kirjeldust vaimusilmas ette kujutasin, asus kõik oma kohale.

«Kuidas lõhnab kuri» pole mitte niivõrd romaan, kui kõige pesuehtsam teleseriaal. Edasi lugesingi selles võtmes ning nautisin iga peatükki nii, nagu oleksin võtnud ulmeseriaali terve hooaja ühte jutti ette ära vaadata. Kuni sinnamaani, et hakkasin tegelasteks näitlejaid välja valima. Isegi raamatu kaanepilt (Meelis Krošetskin) sobib hästi kaadriks teleekraanilt.

Tõesti, teatava kohandamisega saabki igast peatükist omaette 50-minutilise seriaaliosa. Seda enam, et vahele pikitakse peatükke, mis räägivad meile mõne tegelase varasemast elust ja seiklustest ning annavad aimu, miks nad just sellised on ja just nii käituvad. Igaühest saaks eraldi osa, lisaks veel samas maailmas toimuvad, kuid põhisüžeega nõrgalt seotud episoodid, näiteks lugu üksildasest raadio-DJst (kelle muusikamaitse meenutab kahtlaselt Haava enda oma).

Isegi raamatu lõpp, kangelane üksinda koiduvalguses kaugusesse kõmpimas, on täiesti sobiv uue hooaja alustamiseks, kui vaatajareiting selleks piisavaks osutus. Kujutan videomontaaži oma teleriekraanil: «Kuidas lõhnab kuri» eelmise hooaja sündmused…

Oma intervjuus Sakalale ütleb Haav (kes on ise Sakala kultuuriajakirjanik): «Muusikaromaan oleks samas väga tore mõte. Selline, millega on kaasas spetsiaalne saatemuusika, mida tuleks koos tekstiga tarbida.» Mõte saigi teoks, sel nädalal koostas autor Spotify laululoendi, mis peaks tema hinnangul «Kurja» lugemise juurde sobima. Pikkus peaaegu kaks tundi, st sama palju, kui tempokamal lugejal kogu romaani jaoks kulub. Samuti sobiks see loend, kus artiste Joy Divisonist Mike Oldfieldini, kenasti eelmainitud teleseriaali taustamuusikaks. Kuulata saab siit.  Arvustuse kirjutamise ajal kuulasin sama asja.

Tagasi üles