Täna jõuab lugejateni kirjanik Andrei Ivanovi uus romaan «Argonaut», mille on kirjastanud Varrak. Värske romaan räägib eestivenelaste elust siin ja praegu.
Andrei Ivanovilt ilmub täna uus romaan
21. september 2016, 11:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista Kaer sõnas värske romaani ilmumise puhul järgmist: «Andrei Ivanov on kirjanik, kelle iga uut teost juba oodatakse. Tema vaatenurk võimaldab lugejatel näha Eesti elu hoopis uues valguses ning suurepärane keelekasutus ja väljenduse kujundlikkus teevad Ivanovi romaanid eriti nauditavaks».
Andrei Ivanov on üks viimaste aastate auhinnatuim ja suurimat tähelepanu pälvinud eesti kirjanik, hariduselt vene filoloog. Eelkõige on Ivanov tähelepanu pälvinud oma Skandinaavia triloogiaga («Hanumani teekond Lollandile» (2012), «Bizarre» (2014), «Kuutõbise pihtimus» (2015)), mille kõik osad on nomineeritud erinevatele kirjandusauhindadele. Lisaks Skandinaavia triloogiale on Ivanovilt ilmunud eesti keeles raamatud «Minu Taani onuke. Tuhk» (2010), «Peotäis põrmu» (2011), «Harbini ööliblikad» (2013), mille eest pälvis ta maineka Vene auhinna NOS, ning «Rasmus Hanseni kirjutuskera» (2015). Andrei Ivanov on 2013. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige.
Andrei Ivanov «Argonaut»
Originaal: Аргонавт
Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg
Toimetanud Tiia Valdre
Kujundanud Anne Pikkov
328 lk, kõva köide
Andrei Ivanovi uus romaan «Argonaut» on erinevate endasse sulgunud häälte metsik ja pidurdamatu voog. Need hääled räägivad eestivenelaste elust siin ja praegu. On keskealine läänemeelne mees, kes põlgab südamest kõike vana ja iganenut. On äpardunud luuletaja, kelle ta enesehaletsushood joomatsüklisse tõukavad. On mässumeelne teismeline tüdruk, kes tahab välja murda elu üksluisusest. Ja on veel hulk teisi tegelasi, keda tuleks nüüdisaja karmi mõõdupuu järgi võttes edutuks tunnistada. Kui tavaliselt kirjutab Ivanov emigrantidest, kodumaa kaotanud ja võõrsil elavatest inimestest, siis nüüd on järg jõudnud siseemigrantideni, kes ei leia kodumaal kohta ega asu.