Mõtlesin panna oma loo pealkirjaks «Nelja musketäri keskeakriis». Aga lavakunstikateedri 16. lend (1990–1994) mängis «Lumivalgekest ja seitset pöialpoissi». Musketärirüü kuulub Indrek Sammulile, kes Ugala loomingulise juhina kursusevennad 17 aastat hiljem koos mängima kutsus. Ideest hoovab rõõmsat idealismi.
Tõeline logistika-ime, et õnnestus erinevatest teatrilinnadest Viljandisse kokku tuua neli ülihõivatud meesnäitlejat, kes üksiti Eesti parimad, pole tähtis, kas kroonitud või kroonimata! Uhke kingitus publikule ja näitlejatele endile: kohtuda teatrilaval on ikka teine tera kui trehvata näiteks mõnes seriaalis.
Kaval topeltpeibutis
Näitemängu valik on vallatu ja ootamatu, riskantnegi: meeste keskeakriisi pilav «romantiline komöödia» hispaanlaste tandemilt viitab vägisi seebika tegumoele. Kaks näidendi tegelast muide toodavadki seriaale. Aga kuna lavastajaks Andres Noormets, on ette selge, et triviaalkomöödiale lisandub paroodiavinjette. Nii muutub «Meeste kodu» kavalaks topelt-peibutiseks erinevate ootustega publikule.
Lavastaja ümbritseb mängupinna prožektoritega, ainuüksi see võte ei lase tegevuspaika üksüheselt võtta. Võõritust võimendab muusikafoon. Mahe nihestatus saab osaks ka pehmete patjade keskel sokkide väel liikuvale meeskvartetile, kes kandmas kodustatud nimesid. Aimub siseringinalju, neist «suurele ringile» äratuntav nimi Ingo – lugupidamisavaldus kursusejuhendajale Normetile.
Andres Noormetsa dramaturgi-roll, võõra teksti kirjutamine kodumaisemaks, toimib lustakalt. Etüüd eurokalkulaatoriga on sama lööv ajamärk nagu kommipaber lavastuses «Janu». Kohalikku seriaalitoodangut osatab nimi «Helen» laval etteloetud stsenaariumis – eks «Kodus keset linna» püsigi päevakorras lahkuminek…
Pole parata, Ago Andersonil on kvartetis parim positsioon: peaosalise ja lavastaja Noormetsa omanäitlejana. Stressis vaevlev ja naudisklev kirjanik Agu Antson ehk Aks, kelle juurest tema Carmen ära läks, käitub kui laisk, rauge, hellitusi ihkav kodukiisu. Andersoni kehakeel ja häälekasutus on nõnda vaimukad ja nüansiküllased, et Aksi territooriumile sissetungijate triol annab end kehtestada.
Komöödiapiruette sooritab sundimatult vastu Riho Kütsari macho-kestas ärplev Richard Kütt ehk Riks, universaal-nahaalne jurist – logistik – kolimisfirma kutt. Mait Malmstenil mitme nimega telerežissöörina on oma pantomiimiline kulminatsioonipuhang, ent seda vennikest annaks veel jaburamaks lihvida. Sama lugu Indrek Sammuli psühhiaater Ingo Simmi ehk Inskiga. Sammul on nelikus lauskomöödiažanrile kõige võõram lavanatuur, tema rollireaktsioonide nurgelisus tuleks nagu tuttav ette, hingehädas hingearst Ingole kuluks ära kaalukam isikupära.
Ühine energia
Ent põhiline on laval ühismängu energia. «Meeste kodu» sündis kokkusaamise rõõmust. Nii ehe rõõm on padukomöödias pigem haruldus. Juba esietendusel nakatas näitlejate naerune mängulust saali nõnda, nagu üldjuhul alles kümnendal või saja viiekümnendal etendusel. Partneritunnetus ja improvisatsioonirõõm justkui diplomilavastuses! Võib ennustada sürpriise ja immuunsust rutiini suhtes pikaks lavaeluks.
Vargsi imbub «Meeste koju» pseudoelude teema. Tähendusrikas kostüümide kood: see, kuis mehed muutuvad üha sarnasemaks, omanäolistest pardipoegadest edule orienteeritud luikedeks, teeb valvsaks ja natuke nukraks. Hüpernaljakas finaal loob aga silla lavastuseni «Ballettmeister» ning see seos tühistab hoobilt happy-end’i.
UUSLAVASTUS
Eduardo Galán, Pedro Gómez
«Meeste kodu»
Tõlkija Margus Alver
Dramaturg, lavastaja, lava- ja helikujundaja Andres Noormets
Valguskunstnik Margus Vaigur
Osades Ago Anderson, Indrek Sammul, Mait Malmsten, Riho Kütsar
Esietendus 4. veebruaril Ugala suures saalis