Paha oled, kapitalismike!

Alvar Loog
, ooperikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seitse surmapattu saadavad hollandlast (Rauno Elp) kõikjal ustavate deemonitena.
Seitse surmapattu saadavad hollandlast (Rauno Elp) kõikjal ustavate deemonitena. Foto: Harri Rospu

Richard Wagneri ooperid, mida Eestis nõukogude ajal ideoloogilistel põhjustel peaaegu üldse ei esitatud, on viimasel kümnendil hakanud vähemalt meie rahvusooperi repertuaaris võtma enesele seda kohta, mis varasematel aastakümnetel kuulus Giuseppe Verdi muusikadraamadele.

Kui aastatel 1943–2007 toodi Estonias välja vaid üks Wagneri ooper («Lendav hollandlane» kahes  lavastuses: 1958 ja 1984), siis viimase kaheksa aasta jooksul on publiku ette jõudnud koguni neli teost: «Tristan ja Isolde» (2008), «Parsifal» (2011), «Tannhäuser» (2013) ning nüüd esietendunud «Lendav hollandlane».

Kõiki nelja lavastust seob omavahel tegijate ajas kronoloogiliselt kasvanud püüd ooperite sisu ja lavalist välisilmet ühtaegu nii nüüdisaegsemaks, põnevamaks kui ka arusaadavamaks tuunida. Mis on omakorda tinginud vajaduse toimetada teoste dramaturgiast välja mütoloogiline aines.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles