Kõigepealt näidatakse ühte karvast meest Londoni taksos, kes räägib sellest, millest ta ei taha rääkida. See karvik on Warren Ellis, kes kirjutas koos Nick Cave’iga «Skeleton Tree» laulud. Ellis on kurb. Kui ekraanile ilmub Nick, kes paneb vannitoas pintsakut selga ja kammib juukseid, siis on ka Nick kurb. See on raskemast raskem. Mitte ainult inimestele kinolinal, vaid ka vaatajatele.
Tellijale
Õnn on otsuse küsimus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arvata võib, et selles paarisaja-midagi-pealises Helsingi kinosaalis teab iga viimane kui inimene, et möödunud aasta juulis sai õnnetult surma Arthur, üks Nick Cave’i kaksikutest poegadest, ja see film, mida me siin vaatame, käib kaasas ansambli Nick Cave and the Bad Seeds kuueteistkümnenda plaadiga «Skeleton Tree».