Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Nino, lihtsalt Nino – ilma igasuguse priimata

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Gruusia Riiklik Balleti juht Nino Ananiašvili. | FOTO: Liis Treimann

Nino Ananiašvili on suur baleriin. Aga ka lihtne ja südamlik inimene, oma kodumaa patrioot, mis mõistagi ainult lisab talle suurust. 2004. aastal, kui Ananiašvili tantsis nii Moskva Suures Teatris kui Ameerika Balletiteatris, võttis ta vastu kutse naasta Gruusiasse, et aidata jalule sealne rahvusballett. Nüüd on trupp esimest korda Eestis – pärast edukaid turneid USAsse, Jaapanisse ja Inglismaale.



Kõigepealt, kumb on õige, Nina või Nino?

Mõlemat pidi võib kutsuda. Nino (hääldab seda «Ninoo» – toim) olen ma Gruusias, mujal maailmas Nina.

Nina sellepärast, et vene keeles on nõnda mugavam?

Mitte ainult. Kui ma Nõukogude ajal esimest korda välismaale esinema sõitsin – see oli Itaalia –, üteldi seal, et Nino ei saa teie nimi küll olla, Nino on mehenimi. Ja et ma mõtlevat ikka Ninat, eks. Vastasin, et hea küll, võin ka Nina olla. Sealt see külge jäigi.

Tere tulemast Eestisse, Nino! Kas see on esimene kord?

Trupile küll, minule mitte. Ma olen teie juures isegi oma pulmareisil käinud (Ananiašvili on abielus välisminister Grigol Vašadzega – toim), 1988. aasta suvel Tallinnas. See oli minu elu kõige ilusam aeg, mis ei unune kunagi. Teie vanalinn on võrratu. Naljaka seigana on meeles, kuidas meid ei tahetud restorani sisse lasta, sest me rääkisime vene keeles. Niipea aga, kui läksime üle gruusia keelele, avanesid kõik uksed. Ah te olete Gruusiast, üteldi...

Nojah, aeg oli selline – revolutsiooniline.

Tean-tean, te ju laulsite end vabaks. Aga see Gruusia ja Eesti vaheline sümpaatia, arusaamine on tõesti hämmastav. Ükskõik, kellega ma oma kodumaal ka ei räägiks, kõigil on Eesti kohta ütelda üksnes häid sõnu. See, et me võime teile loota kui oma sõpradele, on meie jaoks väga oluline. Ja ma ei räägi seda lihtsalt niisama, viisakuse pärast, vaid kogu südamest.

Aitäh ilusate sõnade eest. Aga eestlastega koos olete te ka tantsinud, vähemalt ühega meist – Teet Kasega, kes on ka üks teie siiakutsujatest.

Teeduga tutvusime Norras, kui olin 1990ndate lõpus sealse rahvusballeti külalissolist. (Teet Kask kuulus Norra rahvusballetti aastail 1990–2004 – toim.) See oli huvitav aeg, sain seal tantsida ballette, mida Suure Teatri repertuaaris ei olnud. Cullberg, Tetley... Teet tegi mulle isegi spetsiaalse numbri (duett «Nameless» – toim), mida ma esitasin hiljem ka oma Jaapani galakontserdil. Minu jaoks oli see esimene selline eksperiment, töötada koos noore koreograafiga... Ma loodan, et ta ikka mäletab seda. (Naerab.)

Te olete õige inimene, kelle käest küsida, miks on just väike Gruusia kinkinud maailmale nõnda palju balleti suuri nimesid, Giorgi Balantšivadzest ja Vahtang Tšabukianist alates ning Nino Ananiašvili, Irma Nioradze ja Nikolai Tsiskaridzega lõpetades.

On rahvaid, kellel on kunstisoon. Ja on rahvaid, kellel on tehnikasoon. Grusiinid on kunstirahvas, see on meil veres. Üks geniaalne inimene, vist Ninette de Valois (Briti kuningliku balleti asutaja – toim), on ütelnud, et rahvad, kellel on eredad rahvuslikud tantsud, on alati väljendusrikkamad, artistlikumad kui need, kelle tantsud on tagasihoidlikumad. Kui te olete meie tantsudega kokku puutunud, möönate ilmselt, et need on üpriski värvikad. Eks see kõik sealt peale hakkagi. (Naerab.)

See, kuidas Gruusia vastne president Mihheil Saakašvili teid isiklikult 2004. aastal Gruusiasse tagasi kutsus, et te rahvusballeti jalgele aitaksite, kõlab, kuidas ma seda nüüd ütleksin, pisut uskumatult. On see päriselt ka tõsi?

Sulatõsi. Tantsisin sel ajal vaheldumisi Moskva Suures Teatris ja Ameerika Balletiteatris. Mulle helistati keset hooaega ja küsiti, millal ma Thbilisisse saaksin sõita, meie uus president tahtvat minuga kohtuda. Kui me lõpuks kokku saime – see oli mõni kuu hiljem –, küsis ta otse, mis ta tegema peaks, et mind tagasi Gruusiasse tuua. Et tal on ooperi- ja balletiteatriga suured plaanid. Ühesõnaga, ta veenis mind ära. Ma ei saanud ju «ei» öelda, et Miša, ehitage kõigepealt üles riik, tehke nii, et oleks elekter ja gaas, siis tulen mina ja vaatan, kas saan tulla või mitte.

Vastasin, et kui mul on teie jäägitu moraalne ja rahaline toetus, proovime, teeme kolm aastat tööd ja vaatame, kuhu oleme jõudnud. Jätsin ära oma väljakuulutatud esinemised, gastrollid – mulle tuldi kõikjal vastu, mis on erandlik. Kõik said aru, et see on minu kodumaa ja ma pean seda tegema.

Uskumatu ja väga sümpaatne on see sellepärast, et raske on ette kujutada, kuidas meil siin...  et näiteks Eesti president kutsuks isiklikult kellegi mingit balletti või orkestrit juhtima.

Nojah, selline asi saab juhtuda ainult Gruusias. (Naerab.) Ja ega ka 36-aastane president just kuigi tavaline ei ole. Aga vaadake, mis nende kuue aastaga on riigiga juhtunud – ära on tehtud see, mida ei suudetud... ma isegi ei tea, kui pika aja jooksul. Igas suuremas linnas remonditakse praegu ulatuslikult teatreid, Thbilisis, Khuthaisis, Bathumis... Kui ma 2004. aastal Thbilisisse naasin, põles tänaval üks lamp. Kütet ei olnud, gaasi ei olnud. Nüüd, kui ma sellest räägin, ei usuta mind. Inimesed unustavad kiiresti.

Andestage see võrdlus, aga ma tean ajaloost ainult ühte analoogilist juhtumit – 1959. aastal, kui Fidel Castro Kuubal võimu haaras, tõi ta isiklikult tagasi Alicia Alonso, et see kuuba balleti maailmatasemele tõstaks.
Ahaa, seda ma ei teadnud. Aga Fidel Castrot tunnen ma küll. Sellest ajast, kui ma Kuubal koos Suure Teatriga esinesin.

Millises olukorras oli teater, kui te selle 2004. aastal üle võtsite?

Nukras. Teater oli küll kõige raskema aja üle elanud – müts maha nende inimeste ees, tänu kellele see üldse juhtus, nad tegid oma tööd praktiliselt tasuta –, aga... maja oli külm, saal pooltühi, raha, et lavastusi välja tuua, polnud.

Kui trupp esimest korda kokku sai – muide, ka president oli kohal –, ütlesin, et sõbrad, me oleme maha jäänud, ja mitte ainult maha jäänud, meid pole maailma jaoks olemas. Me peame uuesti sündima. Esimesed kaks kuud tegime tööd palgata, oli neid, kel polnud raha isegi bussipiletit osta, et tundi tulla, nad kõndisid kaks tundi jalgsi. Maksin oma rahakotist nende sõidukulu kinni. Aga keegi ei virisenud. Ja keegi ei lahkunud.

Kolme aastaga tegime ära kolossaalse töö, tõime igal hooajal välja viis esietendust. Praegu on meie repertuaaris 25 balletti või programmi, klassikalistest modernseteni välja, on kümme Balanchine’i teost, Ashton, Kylian... Viimase kolm balletti saime esimestena endisest N. Liidust. Näiteks Suur Teater tahtis, aga ei saanud. (Tantsude esitamise õigust ei saa osta üksnes raha eest, kõige olulisem on trupi professionaal­ne tase – toim.) Moskvas tantsides oli selline repertuaar minu suur unistus.

Nelja viimase aasta jooksul oleme mitu korda tuuritanud USAs ja Jaapanis, tantsinud maailma suurimal Edinburghi festivalil...

See on ühe väikese riigi balleti kohta üpris harukordne küll, mis seal salata. Siiski, kui palju võiks kõigi nende kutsete taga olla teie isiklikku renomeed?

(Ägestub pisut.) Kas te kujutaksite ette, et keegi kutsuks terve trupi ainuüksi minu nime pärast? Ja pigistaks taseme osas silma kinni?

Muidugi mõista mitte, asi ise peab ka tasemel olema. Kas ma olen õigesti aru saanud, et too Edinburghi esinemine, mida te mainite, langes aega, kui teie kodumaal oli just puhkenud Vene-Gruusia sõda?

Paraku küll. See oli väga raske hetk. Minna lavale, teadmata, kas su kodused üldse veel elus on, seda ei sooviks ma küll kellelegi. Need olid kõige jubedamad päevad minu elus. Just see teadmatus...

Mulle ei mahu lihtsalt pähe, miks me ei saa rahus elada, miks oli vaja Venemaal Gruusiasse tungida. See on seda enam valus, et ma armastan Venemaad – seal sain ma baleriiniks, Suur Teater on minu koduteater, keegi ei võta seda mult kunagi ära. Nagu sedagi, et ma jään grusiinlannaks.

Kui palju on gruusia ballett kaotanud sellest, et te ei saa enam oma andekaid noori nii lihtsalt Moskvasse või Peterburi saata – sinna, kus te ise priimabaleriiniks sirgusite?

Loodan, et mitte palju. Ja ega keegi sinna enam nii väga kipugi – esiteks on õppemaks väga kõrge ja teiseks... poliitika. Viisadega on pidevalt probleeme ja siis see kaukaasia välimus... Noored kardavad. Sellepärast ei õpita ka vene keelt, milleks meile vene keel, üteldakse, me ei saa ju sinna nagunii sõita. Mulle on see väga ebameeldiv, valus. Aga nii see on.

Ainus, mis ma teha saan, on see, et kutsun Thbilisisse vene pedagooge, nii Suurest Teatrist kui Maria teatrist, õnneks pole meie suhted karvavõrdki halvenenud.

Venemaa-turnee poleks praegu võimalik?

Tegelikult oli see juba ära planeeritud, aga... tuli tühistada. See ei ole reaalne, vähemalt praegu. Kõige kurvem on see, et vene rahvas armastab väga gruusia kultuuri, aga võimud jätavad mulje, et Gruusia on süüdi Venemaa viletsuses. Me oleme loobunud isegi Moskva kaudu lendamisest – trupi otsusel, mis sündis pärast seda, kui meid Jaapani-reisi alguses seina äärde kamandati ja passid kolmeks tunniks ära võeti. Noored olid šokis. Nüüd läheme isegi Aasiasse Euroopa kaudu. See on ju absurd. (Ägestub.)

Kui sageli te veel ise lavale astute?

Juhtub, kuigi mitte eriti sageli. Mind on peetud hullumeelseks, et ma tantsin veel suuri ballette, «Luikede järve», «Giselle’i». Ja alles mullu jätsin ma hüvasti «Don Quijotega», mis oli üks minu lemmikutest. Ma ei tea, see võib imelikult kõlada, aga... vähemalt mul endal on tunne, et tehnikas pole ma järele andnud. Ja keha on ka vastu pidanud.

Mis siis muud kui pind päkka – juba siin, Tallinnas.

Gruusia riiklik ballett koos Nino Ananiašviliga esineb täna ja homme ­Nokia kontserdimajas.

Nino Ananiašvili
•    47-aastane priimabaleriin, Moskva Suure Teatri ja Ameerika Balletiteatri endisi juhttantsijaid, Gruusia riikliku balleti kunstiline juht alates 2004. aastast;
•    Õppinud Gruusia ja Moskva balletikoolis, võitnud arvukalt rahvusvahelisi konkursse, Suures Teatris debüteeris 1981., Ameerika Balletiteatris 1993. aastal. Oli koos oma partneri Andris Liepaga esimesi Nõukogude Liidu tantsijaid, kes kutsuti külalisena esinema New Yorgi linnaballetti. Piiride avanemisest peale on tantsinud kõigil suurematel lavadel, sh Covent Gardenis, Taani Kuninglikus Teatris ja Metropolitani ooperimajas;
•    Nii Gruusia kui Venemaa rahvakunstnik, mitme aumärgi kavaler;
•    Tantsijana astub Tallinnas lavale kahes numbris, Aleksei Ratmanski lühiballetis «Manerismi võlud» ja Mihhail Fokini miniatuuris «Surev luik».

Tagasi üles