Lillelaste väljakutse maailmale

Aurelia Aasa
, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elagu hipid ja vabadus.
Elagu hipid ja vabadus. Foto: Kaader filmist

Enamik ostleb hullunult, sest see on nende ainus suhtlemisviis, sõnab Ben (fantastiline Viggo Mortensen) filmis «Kapten Fantastiline» («Captain Fantastic») oma laguneva bussi tagaistmeil kõõluvatele lastele, kui nad äärelinna trööstitusest mööda vuhisevad. Kaubanduskeskused, kiirtoidurestoranid, burgerit matsutavad inimesed, keda pere pesamuna voldiliste jõehobudega võrdleb, on tsiviliseeritud ühiskonna visiitkaardiks metsas sirgunud lastele.

Ben ei ole oma lapsi kasvatanud puhkeaja ökogurudeks, kes suviti porgandipeenras songivad ja talvel soojas korteris kerra tõmbuvad. Puhas loodus on olnud nende ainus elukeskkond ja oluline vormija. Metsalaande rajatud minionn oleks ehitatud justkui spartalaste tarbeks.

Toit hangitakse loodusest suisa kütt-korilase kombel. Pole telereid ega telefone. On vaid virnades raamatuid. Klassikuid, kelle filosoofilistes mõttekaemustes üheskoos jalutatakse. Õhtuti tinistatakse lõkke ümber kitarrikeeli ja õõtsutakse popiliku kantri sumedates meloodiates. Justkui Peeter Paani «kadunud poisid», kes elavad Eikunagimaa fantastilises reaalsuses, ahmides sisse vabadust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles