Kuidas välja kannatada väljakannatamatuid sündmusi?

Mihkel Kunnus
, kultuurikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Sander
Mart Sander Foto: Tairo Lutter

Mart Sanderi ajaloolise romaani «Litsid. Naiste sõda» teine köide käsitleb aastat 1941. Elavaid mälestusi sellest ajast jääb praegu kiiresti üha vähemaks ja see õudne aeg muutub järjest abstraktsemaks ja ebatõelisemaks.

Toon ühe esmapilgul kummalise paralleeli. Internetiühendus ja mobiiltelefon on imbunud ellu ja elutunnetusse nii sügavale, et oma suhet aega, mil neid olemas ei olnud, ei oska ma muul moel kirjeldada kui öeldes, et tean, aga ei usu. Ma tean, et enne ülikooli jõudmist mul polnud mobiiltelefoni ja netti sain harva, aga see tundub uskumatu ja abstraktne, kuidagi ebatõeline – nii ei saa ju elada, nii ei saa ju suhelda! Aga ometi nii oli.

Ka aasta 1941, mis on ju väga lähedane ja põhjalikult dokumenteeritud ajalugu, tundub kuidagi samasugune – tean, aga päris hästi ei usu. Ühe inimeluea pikkune rahuperiood – mis on siinse maalapi ajaloos kaunis pretsedenditu! – on elutunnet ja loomulikkusetaju muutnud nii kardinaalselt, et on raske ette kujutada, kuidas oli võimalik sellised sündmused hulluks minemata üle elada. Õigusriik on saanud millekski nii iseenesestmõistetavaks, et lääne inimese kurikuulus anekdootlik reaktsioon küüditamisloole – miks te küüditajatele politseid ei kutsunud? – muutub juba täiesti normaalseks reaktsiooniks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles