/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
Täna algab teatris NO99 Artishoki Biennaalil 2016, kus osaleb kümme kunstniku ja kümme kriitikut. Postimehe kultuurportaal avaldab kümne päeva jooksul kümne teose kohta iga päev ühe arvustuse. Kunstnik Elis Saarevälja installatsiooni «Küllaltki hästi» arvustab kultuurikriitik Alvar Loog.
Ajus süttivad öötuled...
Olen oma pika, ent tühise elu jooksul vaadanud palju erisugust teatrit. Sealhulgas kahetsus- väärselt palju sellist, mille peamine soov ja olemisõigustus on olla iga hinna eest võimalikult erisugune. Kuid nüüd sattusin esimest korda etendusele, mille ainus esineja ja etteaste on eesriie.
Oh kui palju on mul olnud teatriõhtuid, mille puhul olen tagantjärele soovinud, et saalist nähtu oleks piirdunud üksnes suletuks jääva eesriidega; kus eesriie – see teatri semiootiliselt laetud, ent semantiliselt tühi funktsioon, mis markeerib etenduse/vaatuste algust ja lõppu – oli minu jaoks parim, mida laval näha sai.
Eesriie on teatris tavapäraselt piir: eikellegimaa lavalt pakutava kunsti ja saalis istuva publiku vahel. Kuid Elis Saarevälja installatsiooni puhul täidavad eesriide harjumuspärast funktsiooni hoopis teatrisaali uksed. Prožektorite suunatud kiired osutavad, et eesriie ise on sedapuhku etendus. Istun maha. Eesriie ja mina – nüüd oleme siis viimaks kahekesi.
Midagi rohkem ei ole ja sisetunne ütleb, et midagi rohkem ei tule. Ei tulegi.
Seekord ei sega teater meie kohtumist. Selgub, et eesriidel on rääkida lugu, tema staatiline olek on omal moel dünaamika väljendus, ta on semantiliselt laetud. Selle kallist materjalist eesriidega on midagi tehtud. Teda on väärkoheldud. Kogemata või kunsti nimel? Vist viimast, sest eesriie ise paistab olevat rahul. Ta edvistab. Ta uhkeldab oma aukudega.
Selline äraspidine bling-bling , räbaldumise glamuur, dekadentsi poeesia. See eesriie on justkui puujalaga printsess. Ma ei suuda valida, kas peaksin teda imetlema või talle kaasa tundma? Samas karjub eesriie – või täpsemalt need temas leiduvad lõputud augud – hoopis interpretatsiooni ja kontseptuaalse raami järele: «Tõlgenda mind! Anna mulle tähendus! Sest see tähendus on mu elu, ilma selleta olen lihtsalt üks deformeerunud tükike tekstiili!»
Püüan pakkuda semiootilist vastutulelikkust ja pingutan mõne aja kogu oma vähest kooliharidust ning nappi kujutlusvõimet appi võttes. Kuid eesriie on minu jaoks oma monumentaalsusest, totaalsusest ja sümpaatsusest hoolimata täiesti tähendusvaba. Minu teadvus vaikib. See on kuldne vaikus. Mu pisikese aju loperdav kõvaketas aeglustab oma pöörlemise hoogu ja jääb viimaks peaaegu seisma.
Ajus süttivad öötuled. See pole mitte väsimus või igavus, vaid tühjus. Eneseküllane tühjus. Magus tühjus. Sattumine mittekuhugi. Teadvuse ajutine tagasijõudmine looteasendisse. Oh kaunis hetk, sa viibi veel ... Saalist välja astudes leian uue – ja teatud mõttes lunastava? – tõlgenduse hoopis iseendale: kui nooremana poleks ma oma pettumuseks osanud sedatüüpi tähistajale tähendust leida, siis nüüd – vanema, tuimema ja rumalamana – oskan ma selle tähenduse õnnelikult leidmata jätta.
*********
V Artishoki Biennaali kava
Algus igal õhtul Teater NO99 kammersaalis kell 17.00. Sissepääs tasuta. Igal õhtul on võimalik lugeda ka kümmet kunstikirjutist, mis astuvad dialoogi biennaalil esitletava kunstiteosega. Kirjutajateks on kriitikud nii kunsti-, teatri-, kui ka laiemalt kultuuriväljalt: Marika Agu, Liisi Aibel, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissarov, Alvar Loog jaHanno Soans.