7. oktoobril avanevad uue KuKu köögi uksed kell 20.00 ühe kultuurse vasaksirgega: Asko Künnap oma bluus-bändiga, platnoilaulik Madis Ristmägi, kulinaarne poeet Karl Martin Sinijärv ja luuleline ihtüoloog Olavi Ruitlane, Jürgen Rooste tuleb esimest korda välja oma bändiga Nukker Saatan (Siim Aimla ja sõbrad), siis veel Rauno Laikjõe ja Anne Liis Pukk ja avaperfoka teeb Leonhard Lapin. See on sissepühitsemine, šamaanlik hullus!
/nginx/o/2015/11/13/4695201t1hbd84.jpg)
Me oleme KuKus istund aastaid, niisama. Lõunane söök on olnud öka. Nüüd, praegu, aastaid hiljem, tuli kultuuriteoreetik ja Kultuurkapitali auhinnatu aasta parima luuleteose eest („Ilusaks inimeseks“, 2005) Marko Martinson, geenius ja iseõppinud kokk, koos maailmaränduri Karli Heinaga KuKusse, võttis köögi üle ja tegi sellest luuletuse.
KuKu on ainus koht Eestis, mis võib uhkeldada 1930ndail avatud ustega, mis võib end päriselt kunstnike klubiks pidada. Siin klaveri ääres on jõuranud Juhan Viiding ja Ott Arder. Siin klaveri veeres on „Bohemian Rhapsody’t“ laulnud verinoored Jürgen Rooste ja Nero Urke. Ja Marko Martinson, alati tema ka.
Nüüd on siin uue vaimu aeg, meie enese nägu lõpuks. Et – nagu tahtis ka Adolf Hitler-Schikelkrueber – igal pool on ka taimetoidumenüü (liha on koguaeg laual siin ka). Ja teine asi: Adolf keelanuks suitsetamise, aga KuKus on suitsutuba kogaeg kõigi vaimsete värdjate päralt, pean tunnistama, et ma ei kujutaks ette, et räägin kuskil mujal Juku-Kalle Raidi või Peeter Helmega.
Sel reedel juhtub midagi erilist, see on väikest moodi ajalugu, parimate poeetide ja parimate roogadega ajalugu. Mart Laar ja Lauri Vahtre on koguaeg asjast valesti aru saanud: ajalugu ei tee „suured“, kes tapavad. Ajalugu juhtub koguaed. See on see, mis me oleme, mis me joome ja sööme. Ja KuKu klubis kirjutatakse praegu uut ajalugu. See on ainus köök Vanalinnas, millest praegu üldse peaks rääkima.
