Jürgen Rooste looming nagu takjatihnik

Veiko Märka
, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jürgen Rooste
Jürgen Rooste Foto: Elmo Riig / Sakala

Jürgen Rooste loomingumeetod on efektiivne ja produktiivne. Ta rändab läbi elu nagu takjatihniku. See ulatab talle vähemalt peani, on väga viljakas, kuid liikumist eriti ei takista. Rooste on takjanuppudele väga külgetõmbav ja valida ta neid ei saa. Aeg-ajalt, kord-paar aastas, satub Rooste võsast välja, nopib külgehakanud nupud ära, laseb ära trükkida ning siseneb siis aega viitmata uude tihnikusse.   

Elu haagib Rooste külge kõikvõimaliku kuju ja sisuga takjanuppe: globaalseid ja isiklikke, positiivseid ja negatiivseid, olevikku, lähiminevikku ja suhteliselt palju ka tulevikku puudutavaid. Kolm ajavormi põimuvad Roostel alatasa, eriti minevik ja olevik. Nii kuulutab ta mitmel kombel oma südamedaamiks Marie Underi. Tulevik on Rooste jaoks üldiselt tume. Lk 19: «...on alanud me allakäigu piinarikkaim lõik...», lk 23:«...küll see pallikujuline maailmaveerem kosmoses meid seljast pühib kui tal küll on saand...», lk 57 (Eesti kohta): «Sada aastat hiljem lööb üks väike ja väiklane mees samale kohale kaardil ehk templi: «men(s)chenfrei».» Juhtub sedagi, et minevik ja tulevik ilma olevikuta kohtuvad. Lk 54: «Miski pole veel pärale jõudnud, kõik on alles ees, kõik alles juhtub. Meid pole veel olemaski. Ma hulgun mööda lapsepõlvehoove, kus Villu Tamme on hirmus punkar ja sõbra emme armas lasteaiakokk.» 

Veel läbivaid teemasid: alkohol, seks, kirjandus- ja kunstiüritused. Ning hämmastavalt suur hulk autorit rohkem või vähem mõjutanud isikuid. Peamiselt Sveta Grigorjeva, Ivar Sild, Kaur Riismaa, Asko Künnap ja K. M. Sinijärv. (Ammendavaim näide leidub lk 53.)  Aga ka selline motiveerimatu jada (lk 32): «Jeesus ja Che / Buddha ja Ho Chi Minh / Under ja Rooste / õnnetud vääritimõistetud lollikesed...» (Miks mitte ka Piip, Tuut ja Mart Helme?) Raamatu ideeliseks kvintessentsiks sobib aga lk 64: «Inimene on masinavärk, mis alati tõrgub iseenda vastu. See vigane-olek teeb meid ilusaks, parandatavaks, annab meile mõtte.» Tõesti: ainult katkiseid asju saab terveks teha, terveid seevastu ainult lõhkuda.   

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles