Soome filmitipp: Keegi ei pea masendavalt halba filmi lõpuni vaatama

Kirke Ert
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soome filmimaailma tippmees Markus Selin.
Soome filmimaailma tippmees Markus Selin. Foto: Eero Vabamägi

Veekeskuse Allas Sea Pool üks omanikest on Soome tuntum, edukam ja ka produktiivsem filmiprodutsent Markus Selin, kes on eesti kinopublikule tuttav tänu filmidele «Puhastus», «Matti» ja «Vinged vennad».

Selini nimetatakse soome filmi kuldsõrmeks ja päästjaks, teda peetakse soome uue ajastu filmikunsti edukaimaks produtsendiks. Filmimaailma astus ta juba lapsena, mil kirjutas filmiarvustusi. Selin ütleb intervjuus Postimehele, et ei suudaks siiski ainult filmide tootmisega tegeleda. «Ma armastan neid kõrvalprojekte, mida ette võtan. Ka Allast. Ma saan sellest meelerahu, kui teen midagi, mis teeb teiste inimeste tuju heaks ja olemise rõõmsaks.»

Eesti filmitööstusega on Selin kursis pealiskaudselt. Mainib jutu sees koostööpartnerit Taska Filmi (koos toodeti «Puhastust») ja Elmo Nüganeni «Nimed marmortahvlil». Viimastest aastatest meeldib talle väga Kiur Aarma «Kullaketrajad».

Ta ei tea vastust küsimusele, miks Eestis nii harva soome filme näidatakse. «Meie «Matti» filmil läks omal ajal teie juures hästi, üle 20 000 vaataja, ka «Vinged vennad» oli edukas. Miks aga meie filmid regulaarselt Eesti kinodes ei jookse, ei tea. Üks põhjus on kindlasti see, et nii teil kui ka meil on liiga vähe kinosid. Me oleme ka kultuurilises plaanis liiga lähedased. Nii meil kui ka teil on huvi pigem ameerika kinokunsti kui naabrite oma vastu,» arutleb Selin.

Heast stsenaariumist saab teha halba filmi, halvast stsenaariumist head aga mitte kunagi.

Ta lisab, et kodumaal ei käi ta iial konkurentide esilinastustel. «Ma ei taha valetada. Kui mulle film ei meeldi, siis ma ei saa seda ju kolleegidele pidulikul päeval öelda ja valetama ma ei hakka. Aga vaatan peaaegu kõik soome filmid ära, kas siis kodus või kusagil mujal, omaette. Ja seejärel kas kiidan või laidan. Aga seda ma ütlen küll, et mitte keegi ei pea masendavalt halba filmi lõpuni vaatama.»

Aasta tagasi korraldas Selin Soome filmiauhinna Jussi piduliku auhinnatseremoonia kõrvalpeo, mida paljud esimese klassi tähed eelistasidki. «Meie eesmärk oli tunnustada kõiki tegijaid, keda ainuüksi meie firmas on palju, sest toodame nii filme kui ka telesaateid. Teiste filmide tegijatest rääkimata. Aga ametlikule galale on kutsutud piiratud arv inimesi. Seega leidsime koha, kuhu mahtusid kõik tegijad nii Solar Filmsist kui ka mujalt,» on Selin otsekohene. «Kõik olid rahul, me ei solvanud kedagi. Kord aastas peavad siiski kõik meie eriala tegijad saama tunnustatud.»

Tunnustus ja auhinnad loevad ka kogenud filmimehele. «Muidugi on tunnustus oluline. Aga kui parima filmi auhinna võidab halb film, mida keegi pole näinud või sellest isegi kuulnud mitte, siis on mõru maik suus. Muusikatööstuses nii ei juhtu ja auhinnatud saavad need lood, mis on saanud palju kuulajaid. Aga filmimaailma poliitika on juba kord selline. No olgu siis,» räägib ta.

Markus Selin
Markus Selin Foto: Eero Vabamägi

Käesoleval aastal on Selini tootjafirma Solar Films valmis saanud neli filmi, teiste seas jõudis septembri lõpul Soome kinodesse noorukite probleemsest konfliktirohkest getoelust rääkiv «Pahan kukat» («Kurja lilled»), sel nädalal esilinastub romantiline draama «Syysprinssi» («Sügisprints») ja novembris jõuab kinodesse «Luokkakokous 2» («Klassikokkutulek 2»), mille esimest osa nägi üle poole miljoni soome filmisõbra. Selle rekordilise vaatajaarvu on saanud veel üks Solar Filmsi film, meilgi linastunud «Toriseja» («Mielensäpahoittaja»), millele vändatakse ka järg. 

56-aastane Selin sõidab endiselt viis korda nädalas Helsingist 40 km kaugusel asuvast kodust Nummelast tööle. Solar Filmsi kontor asub kunagi fotostuudioks ehitatud muinsuskaitse all olevas uhkes majas Lauttasaari linnaosas. Selle sisekujunduse autor on muide hiljuti Eestiski esinenud Soome üks tuntumaid arhitekte, keskkonnadisainereid ja arhitektuuriteoreetikuid Marco Casagrande.

Eduka filmiprodutsendi igapäevatöö tähendab lõputuid koosolekuid režissööride, stsenaristide ja produtsentidega, sest kõik stsenaariumid, võttepaigad ja esilinastused vajavad läbiarutamist ja pealik peab asjadega detailideni kursis olema. Tööd on mõõdukalt, ütleb ta ise. Aastas keskmiselt kolm-neli filmi, lisaks teletööd, mille mahud sõltuvad žanrist ja aastast. Viis palgal olevat produtsenti töötavad aastas läbi 200–300 käsikirja.

«Soomes hakati alles kümme aastat tagasi pöörama tähelepanu sellele, kui oluline on tugev stsenaarium. Rootsi filmikunsti tase on juba seetõttu klass omaette ja meist aastaid ees, et nemad said sellest ammu aru. Lisaks on seal laiemas plaanis filmitööstuse toetamine ja rahastamine kõrgel tasemel. See eeldab totaalset kultuurilise mõttemalli muutmist ja see võtab aega. Ma tean paljusid stsenaariume, mille põhjal on tehtud halbu filme, aga ma ei tea ühtki halba stsenaariumit, millest saaks hea filmi.»

Paraku ei ole hea käsikirja äratundmiseks õpikut kirjutatud. Selin ütleb, et otsuste vastuvõtmisel loevad kogemused ja sisetunne. «On käsikirju, mida loed kui lepase reega, aga on neid, mis venivad kui tatt. Aga professionaali ja hea stsenaristi töö tunned kaugelt ära.» 

Pealik Selin käib Solar Filmsi kontoris iga päev.
Pealik Selin käib Solar Filmsi kontoris iga päev. Foto: Eero Vabamägi

Ka Soomes on juba omad nordic noir’i katsetused: esimene krimisari «Sorjonen» (tootja Fisher King Production) jõuab YLE1 vahendusel ekraanile juba sel pühapäeval, Solar Filmsil on praegu töös kaks stsenaariumi.

«Ma usun, et kõigil on midagi töös. Iseasi, mis neist läbi lööb,» muigab Selin.

Selin tunnistab, et õnne on tal elus olnud küll, see on kindel. Vaist, mis peaks ajahambale vastu ja mis ütleb, milliseid filme inimesed kinos näha tahaksid, peab aga olema kaasasündinud, siin pole õnnega mingit pistmist, see kas on või mitte. See teeb filmiprodutsendi ameti väga keeruliseks. Ja ebaõnnestumisi tuleb ette kõigil, ka temal. Nendeks tuleb edukatel aegadel lihtsalt valmis olla ja samale rehale korduvalt mitte astuda.

Selin teab, millest räägib, sest on vaid mõni aasta tagasi üle elanud ränga ebaõnnestumise. Suurejoonelist filmiprojekti «Mannerheim» valmistati ette kümme aastat, selle eelarve oli peaaegu 13 miljonit eurot. Režissöör Renny Harlin oli juba kätte saanud ettemaksuna honorari 350 000 eurot, kui loobus seoses projekti tabanud viivitustega. Varsti kuulutati välja kaastootja Liberty Productioni pankrot ja filmi tootmisest loobuti. Lõplik kahjum oli seitse miljonit, millest Solar Filmsi kanda jäi 3,5 miljonit eurot.

«See raha on läinud. Me uskusime ja üritasime. Seal oli nii palju müra, aga kui oli vaja tegutseda, olid rääkijad kadunud. Produtsent vastutab. Selline see elu on,» ütleb Selin. «Õppisin sellest, et Mannerheimist ma filmi ei tee,» hakkab Selin naerma. «Tegelik õppetund on aga see, et võtsin üksi ette liiga raske ja pika teekonna ning tagusin pead vastu seina. Enam mitte.»

Ja lõpetuseks, kas fännid saavad kunagi näha filmi «Vinged vennad» järge? «Ei. Kindlasti mitte. See film põhines tõsielul ja sellel ei ole paraku kangelaslikke jätkulugusid, vägisi aga neid teha ei saa,» muigab Selin.

Soomes on kodumaised filmid väga populaarsed

Möödunud aastal osteti 8,8 miljonit kinopiletit. 30 protsenti moodustas sellest kodumaine toodang, sellest omakorda 37 protsenti Solar Filmsi filmid. Ainuüksi nelja filmiga («Kätilö», «Luokkakokous», «Vares», «Hevisaurus») sai Solar Films 902 207 vaatajat, kogudes 11 protsenti kogu Soome piletimüügist.

Markus Selin (16.03.1960)

  • Soome filmiprodutsent
  • Asutas 1995. aastal Solar Filmsi, mis on tootnud üle 40 filmi, mida on vaatamas käinud 6,6 miljonit inimest.
  • Lisaks toodetakse sarju ja saateid televisioonile, lähiajal jõuab ekraanile soome versioon brittide hittkomöödiast «The Office» pealkirjaga «Konttori». 
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles