Kirjandus kui pettus – Elena Ferrante lugu

Janar Ala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JT Leroy
JT Leroy Foto: Kaader filmist

Olen tähele pannud, et üks suurim õnn siin ilmas on rääkida inimestele jutte, mis pole tegelikult juhtunud.

Möödunud nädala enim kõneainet pakkunud uudis rahvusvahelises kultuuriajakirjanduses oli itaalia kirjaniku Elena Ferrante «paljastamine» ajakirjaniku poolt. Ferrante kohta öeldi, et ta on Itaalia kõige paremini tuntud «vähetuntud» kirjanik.

Keegi polnud teda näinud, kuid meili teel jagas ta intervjuusid lahkesti. Intervjuudes on ta väitnud, et on oma kirjastusele kõige odavam autor, kuna keeldub igasugustest reklaamikampaaniatest. Ta on järjekindlalt rääkinud, et anonüümsus on tema tööks hädavajalik. Ajakiri Time nimetas ta sel aastal ka üheks maailma sajast mõjukaimast inimesest. Üks raamat – «Üksilduse päevad» – on tal ka eesti keeles ilmunud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles