Tehisintellekt kirjutas hiljuti muusikat ja treis täitsa iseseisvalt valmis ka stsenaariumi. Kui ta peaks talle ette söödetud info põhjal valmis kirjutama arvustuse Danny Browni uue albumi kohta, võiks tulemus isegi päris täpne tulla. «Atrocity Exhibition» kui J. G. Ballardi raamat ja Joy Divisioni laul. Plaadi esimene laul «Downward Spiral» kui Nine Inch Nailsi plaat. Warp kui Autechre ja Aphex Twini plaadifirma. Muidugi tuleks see arvustus hoopis teistsugune, kui tehisintellekt ajaks Danny Browni segamini Dan Browniga.
Danny Brown on oma varasema loomingu ja kõigi eespool nimetatud vihjetega ootused päris kõrgeks ajanud. Aga «Atrocity Exhibitioni» kirjeldamiseks jääb kultuurilise tausta ettekandmisest väheseks, sest Brown pole mingi amatöör, kes bändisärki street cred’i kogumiseks kannab. Kui Browni 2013. aasta «Old» oli liiga pikk album, mis üritas leida keskteed tol ajal veel üsna EDMise mainstream’i ja autoriplaadi vahel, siis nüüd on kõla viimseni täiuslik. Brown jookseb kogu aeg biitidest paar sammu eespool ning ega biidid isegi rannapuhkuse tempos ei vedele. Kõik on intensiivne kraam: industrial, südamest läbi käiv bass, helikatkendid, mis pärit lapsepõlves läbi unenägude kuuldud õudusfilmidest. «Golddusti» žanrimääratluseks ütleks isegi ADHD-räpp.