Tänasest on müügil Pimedate Ööde filmifestivali debüütfilmide võistlusprogrammi piletid.
Vaata reklaamklippe: PÖFFil võistleb 13 debüütfilmi
14. oktoober 2016, 14:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kokku on filme 13, kõik maailma- või rahvusvahelised esilinastused. Geograafiliselt on esindatud Euroopa, Aasia ja Ladina-Ameerika.
PÖFFi juhi Tiina Loki sõnul on festivali eesmärk leida filmitegijaid, keda iseloomustab originaalne kinematograafiline visioon ning julgus katsetada ja aeg-ajalt ka eksida.
«Debüütfilmid ei pea olema sisuliselt ja tehniliselt täiesti veatud, kuid need peavad haarama vaatajaid huvitavate lugudega ning tekitama soovi näha ka selle režissööri järgmist filmi. Nii on meil tänavu väga põnev ja žanriliselt mullusest veelgi mitmekesisem filmivalik, mis ulatub klassikalisest draamast kuni ulme, kriminaalpõnevike ja minu isiklikuks suureks üllatuseks isegi märulini,» ütles ta pressiteate vahendusel.
«Caina»
Režissöör Stefano Amatucci
Itaalia
Stefano Amatucci on «Cainast» varem teinud teatriversiooni ja teatri mõju on tema kirglikus filmis ka stiililiselt pidevalt tunda. Oma filmis peegeldab ta Euroopa pagulaskriisi, kuid loob paralleelse maailma, omamoodi moraalse düstoopia ühes Itaalia rannikulinnakeses, kus uhutakse igapäevaselt rannale tuhandete pagulaste laipu. Kohalik omavalitsus muretseb peamiselt sellepärast, et laibad turiste ja kohalikke ei häiriks. Laipade ümber on kujunenud omamoodi apaatne tööstus. Nimitegelane, elus kalestunud Caina, on selle masinavärgi aktiivne osaline, sest tema ülesanne on rannad laipadest puhtana hoida, mõistagi tasu eest. Peagi tekib tal aga moraalne konflikt oma uue moslemist abilisega, kes üritab juhtida tähelepanu selle süsteemi ebahumaansusele. (PÖFFi tutvustusest.)
«Duett»
Režissöör Navid Danesh
Iraan
Navid Danesh, kes on õppinud filmi selliste Iraani legendide juures nagu Abbas Kiarostami ja Asghar Farhadi, uurib oma debüütfilmis ühe lahkuläinud paari taaskohtumisest põhjustatud segadusi. Sepideh ja Hamed on mõlemad juba uues suhtes, kuid kohtumine raamatupoes pärast aastatepikkust pausi avab mõlema jaoks lõpetamata tunnete laeka ning põhjustab segadust ka nende uutes partnerites. Režissöör kasutab oskuslikult ära selliseid tavalisi keskkondi nagu poed, kontorid, kodud, ehitusplatsid ja loodus, luues nende ruumide ebatavapärase kasutamise kaudu karakterite hingeelule vihjavaid metafoore. (PÖFFi tutvustusest.)
«Kodu on siin»
Režissöör Tereza Kotyk
Austria
Tereza Kotyk, kes varem töötanud kunstikuraatorina, näitab muljetavaldavat oskust kasutada koduseid ja linnaruumi keskkondi ning väikesi isiklikke meeneid, nagu fotoalbumid või metsast korjatud linnusuled, et uurida oma karakterite tundeelu ja sissetungimist kellegi teise maailma. Hannah, Viinis elava immigrandi tütar, avastab ühel päeval sissepääsu tundmatusse häärberisse, kus ta hakkab salaja käima, uurides selle omaniku, eduka ärimehe Maxi teadmata tema elu mehe isiklike asjade kaudu. Meile esitatakse lugu kahe inimese perspektiivi kaudu: teismeline tüdruk, kelles kasvab päev-päevalt soov enda kohalolust märku anda, ja mees, kes on oma elus välistanud emotsionaalsed kokkupuuted ning asendanud need materiaalsete väärtustega. (PÖFFi tutvustusest.)
«Mees binokliga»
Režissöör Rima Das
India
Väikeses Kirde-India külakeses üles kasvanud režissöör Rima Das on seni lavastanud lühi- ja dokumentaalfilme. Tema debüütfilmi keskmes on idüllilises külas elav vanem mees, endine geograafiaõpetaja, kes kogub ajalehti ning saadab oma päevi mööda elu üle mõtiskledes ja oma tütarde ja pojanaiste elu korraldades. Kui talle külla tulnud poeg kingib mehele binokli, mida too ümbritseva jälgimiseks kasutama hakkab, muutuvad tema mälestused ühtäkki selgemaks ning kibedamaks. (PÖFFi sisututvustusest.)
«Paris la Blanche»
Režissöör Lidia Terki
Prantsusmaa
Alžeerlanna Rekia otsustab 70-aastaselt minna Prantsusmaale oma abikaasat Nouri otsima. Naine peab ületama vaimseid ja füüsilisi raskusi, et leida anonüümsest suurlinnast üles meest, kes 40 aastat tagasi siia tööle tuli ja perele küll raha saatis, kuid enam kunagi koju tagasi ei tulnud. Varem dokumentaalfilme lavastanud Lidia Terki tõestab oma oskust arendada ka mängufilmis lugu, kus karaktereid jälgides ja nende kohta üha uut infot teada saades kasvab pidevalt emotsionaalne pinge ning ootusärevus tegelaste edasise saatuse suhtes. (PÖFFi tutvustusest.)
«Prussakas»
Režissöörid Francisco Hevia ja Vinko Tomičić
Tšiili
Kolmekümnendates aastates olev introvertne ja väeti kehaehitusega Guido, kes elab koos emaga ja töötab ülimalt maskuliinsete töökaaslastega väikeses prussakatõrjefirmas, näib kulgevat läbi elu võrdlemisi osavõtmatu passiivsusega. Ootamatu armuafäär, millesse ta satub, mõjub värske tuulena, tuues tema ellu senisest rohkem sooje tundeid ja empaatiat, ent tõstatab siiski küsimuse, kas välistest mõjuritest piisab, et juhatada üks inimene elus täiesti uuele teele. Režissööride duo Francisco Hevia ja Vinko Tomicic on oma filmis suutnud väga mõjusalt luua vaikselt kasvava rõhuva ja groteskse atmosfääri. Film on juba võitnud Santiago filmifestivalil parima Tšiili filmi auhinna. (PÖFFi tutvustusest.)
«Pulmatants»
Režissöör Çiğdem Sezgin
Türgi
Çiğdem Sezgin, kellel on selja taga edukas karjäär televisioonis, uurib selles tugeva lavastajakäega karakterdraamas tänapäeva Türgi ühiskonna soorolle, suhteid ja abielu. Vanad sugulussuhteid väärtustavad traditsioonid põrkuvad moodsamate, linnades vaikselt muutuvate suhtemustritega, ent üks on jäänud muutumatuks: naiste olukord on alati keerulisem kui meestel. 40ndates eluaastates Leyla, kes on juba ületanud vanusepiiri, kui vallalise staatus pole enam sotsiaalselt aktsepteeritav, saab seda seaduspära valusalt tunda, kui armub endast pea 20 aastat nooremasse Ahmeti. (PÖFFi sisututvustusest.)
«Punane kapten»
Režissöör Michal Kollár
Tšehhi-Poola-Slovakkia
Produtsendina juba rahvusvaheliselt tunnustatud Michal Kollári («Punane ämblik») esimene lavastajatöö on julge ja jõuline kriminaalpõnevik, milles löövad kaasa Slovakkia, Poola ja Tšehhi tippnäitlejad. Peaosas on legendaarse näitleja ja lavastaja, möödunud aastal PÖFFi žüriis olnud Jerzy Stuhri poeg Maciej. Filmi lugu hargneb 1992. aastal Prahas, segasel ajal, mil Nõukogude Liit on lagunenud, ent riigis on veel viimast aastat võimul kommunistid. Detektiiv Richard Kraus ei suuda mööda vaadata faktidest, mis viitavad, et äsja leitud laiba mõrval on sügavale võimuladvikusse ulatuv poliitiline tagamaa. Nii satub ta mängima ohtlikku mängu tundmatute vastastega. (PÖFFi sisututvustusest.)
«Püha rattur»
Režissöör Homero Olivetto
Brasiilia
Varjamatult mõjutatud 1960ndate B-filmidest, «Mad Maxist», Roberto Rodrigueze loomingust, Alejandro Jodorowsky «El Topost», aga ka murest inimeste põhjustatud kliimamuutuste pärast, on režissöör Homero Olivetto teinud kaasahaarava ja stiliseeritud märulidraama, milles segab julgelt psühhedeelseid ja müstilisi elemente religioossete sümbolite ja nüüdisaegse popmuusikaga. Brasiilia kõrbetes põrkuvad plahvatuslikult mootorratturite gängi ja kohaliku gangsterijõugu huvid, kui esimesed röövivad viimastele kuuluva püha neitsi kuju, et selle abil piirkonnas taas vihma esile kutsuda. (PÖFFi sisututvustusest.)
«Rändur»
Režissöör Hadi Ghandour
Liibanon-Prantsusmaa
Hadi Ghandour on teinud komöödia ja draama žanre osavalt miksiva loo ühe täiskasvanud mehe «suurekssaamisest». Adnan on õnnelikus abielus ja töötab reisikonsultandina väikeses Liibanoni linnas, kuid vaatamata oma andele maalida inimestele ilusaid pilte neid ees ootavatest reisidest, ei ole ta ise veel kunagi kodumaalt jalga välja saanud. Ootamatult süllekukkunud reis Pariisi ja sealt saadud kultuurišokk, muuhulgas armumine ühte oma kaugesse, prantslaslike tõekspidamiste järgi üles kasvanud ja kohalikku eliiti sulandunud sugulasse paiskab mehe aga sügavasse identiteedikriisi. (PÖFFi sisututvustusest.)
«Sofitška»
Režissöör Kira Kovalenko
Venemaa
Kira Kovalenko poeetiline debüütfilm on portree Abhaasia väikekülast pärit naisest Sofitškast kahel murrangulisel eluetapil tema elus, taustaks II maailmasõda ja stalinistlikud repressioonid. Filmi unikaalne stiil eirab aja ja ruumi loogikat ning laseb vanaks elanud Sofitškal jälgida oma minevikku ja vastupidi: kommenteerida noorel naisel enda saatust tulevikus, mõtiskledes mälestuste, langetatud valikute ja saatuse üle. (PÖFFi sisututvustusest.)
«Valge kuningas»
Režissöörid Alex Helfrecht ja Jörg Tittel
Suurbritannia
Ungari kirjaniku György Dragománi samanimelisel romaanil põhineva ulmefilmi tegevus toimub düstoopilises tulevikuühiskonnas, kus väärtustatakse põllutöid ja rasket tööd ning ei põlata kodanike distsiplineerimisel ära ka vägivalda. Tegu näib olevat ühiskonnaga, mis on vastureaktsioon meie tänapäevasele tehnoloogiast läbi imbunud maailmakorraldusele; see asjaolu lisab filmile palju kõhedust tekitavaid äratundmismomente. Alex Helfrechti ja Jörg Titteli teoses on debüütfilmi kohta ebaharilikult palju tuntud kvaliteetnäitlejaid - Jonathan Pierce, Agyness Deyn, Greta Scacchi –, kes pakuvad meile liigutava loo dissidentide perekonnast, tegelaskujudest, kes toimivad, nagu heas ulmefilmis ikka, kahel tasandil: ühest küljest indiviididena, teisest küljest aga esindades sümboolselt inimesest suuremaid nähtusi ehk vabaduse, vaba tahte ja julguse aateid. (PÖFFi sisututvustusest.)
«Õrn hingetõmme»
Režissöör Augusto Sandino
Colombia
Režissöör Augusto Sandino, kes on varem tootnud suurtel festivalidel (Berlinale, Busan) näidatud lühifilme, portreteerib elavalt üht Bogotá perekonda. Uurides eri generatsioonide käekäiku ilma range struktuurita, arendab ta lüüriliselt kulgevat jutustust, mis avab tegelaste hingeelu koos nendes peituvate rõõmude, ihade, igatsuste, vabadusjanu ja tunnustusvajadusega. Sealjuures näitab Sandino üles suurepärast oskust siduda poeetilisi kujundeid ühtviisi nii koomilistesse kui ka melanhoolsetesse episoodidesse. (PÖFFi sisututvustusest.)
PÖFFi põhivõistlusprogramm avalikustatakse 18. oktoobril, festivali koguprogramm 4. novembril.
Festival leiab tänavu aset 11.-27. novembrini.