Artishoki biennaal ehk hallim kullast

Sven Parker- "Valgus suunaga territooriumile" Foto: Artishoki Biennaal

Äsja lõppes Tallinnas NO99 kammersaalis V Artishoki biennaal, pärast mida ei ole kunst ega teater enam endised. Nii lubasid korraldajad kümnepäevase näitustemaratoni eel ja nii ka läks.

Teatrit ja kunsti ollakse harjunud vaatama pigem vastanditena: esimesel on rohkem nii raha kui ka rahva armastust, avaratest majadest rääkimata, teise defineerimisel jäävad enamasti hätta ka kogenud kuldsuud. Kuraator Evelyn Raudsepa tour de force avas aga ukse, mida tagasi kinni suruda enam päriselt ei õnnestu: kunsti traditsioonilisest valge kuubina tuntud galeriikeskkonnast ja teatri üha tavapärasemast black box’ist sünteesiti üllatavalt orgaaniline vaheala – kunstihall. Kunstihall ei ole mingi suvaline angaar ega ka mitte valge kuubi standardit kehtestav Kunsthalle. See on uus, lõpuni defineerimata ruumiühik, näitamisformaat, millesse peaks nii üha performatiivsemaks, žestipõhisemaks kujunev kunst kui ka üha enesekindlamalt kunsti kõnetav etendusasutus ära mahtuma.