80-aastase Mati Põldre helisev poeem (1)

Mark Soosaar
, filmimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mati Põldre ja kaamera on lahutamatud.
Mati Põldre ja kaamera on lahutamatud. Foto: Peeter Langovits

Kui täna 80. sünnipäeva tähistava Mati-Jüri Põldre sadakond filmi nagu maasikad heinakõrre otsa pista ja nende vaatamisele reaalajas paar nädalat kulutada, siis saaksime uhke poeemi Eesti elust läbi 20. sajandi. Ja vägagi heliseva poeemi, sest enamik Mati filme on pildimuusika. 

Koos Grigori Kromanoviga tehtud dokumentaalfilm «Meie Artur» - Artur Rinnest, kelle isikus elas edasi kahe ilmasõja vaheline Eesti Vabariik ning kannatuste rada läbi Siberi, mis ei murdnud meest ega rahvast. Või koos Ülo Tambekiga valminud «Mitte üksnes leivast», kus 100-aastasel laulupeol kõlab «Mu isamaa...» sellise tundejõuga, et pool sajandit hiljemgi vaatajal pisara silma ning klombi kurku kisub.

Eesti rahva hiis – Tallinna lauluväljak - on Matit magnetina tõmmanud lapsest peale: siin käis ta juba ema käekõrval ning kaamera oli tal käes ka pöördelise 1988. aasta öölaulupidudel. Mati portreefilmid Eri Klasist, Käbi Lareteist, Raimond Valgrest, Georg Otsast, Vladimir Sapožninist, muusikafilmid «Colas Breugnon» Georg Otsaga peaosas ja Veljo Tormise «Eesti kalendrilaulud» on siinse filmiajaloo vaieldamatu klassika nii professionaalse teostuse kui vastupanuliikumise elementide poolest. 

Jah, just Eesti Telefilmis 1970ndatel aastatel Mati Põldrega, Andres Söödiga, Rein Maraniga  õlg õla kõrval töötades tajusin, et meie ühisosa ja missioon on hoida elus neid väärtusi, mille nimel isad olid võidelnud oma riiki luues. Sellest, kuidas nõukogude ideoloogia peamisest kantsist - Eesti raadiost ja televisioonist - kujunes vastupanuliikumise oluline salapesa, tasuks ajaloolastel kokku panna aga üks korralik uurimus. Ning Matil on Eesti resistance'i loos oluline koht. Sest Mati-Jüri Põldre arvukad kujundid, mida tollased vaatajad oskasid lugeda, andsid usku ja lootust Eesti omariikluse taastamiseks varem või hiljem.

Meie eluteed Matiga on kulgenud üsna sarnaselt. Emad olid meil kunstnikud ja me mõlemad alustasime teismelistena pioneerimajade filmiringidest. Mati Tallinnas, mina Pärnus. Matil ei õnnestunud Moskva filmiinstituuti pääseda, sest 1950ndatel polnud seal veel vabariiklikke kohti.

Kui minul läks õnneks Moskvast kaameramehe diplom ära tuua, siis esimene operaatoritöö ETVs oli 1969. aastal koos Matiga väike film «Kivikasukas» (lavastaja Virve Koppel), mis läks Osaka maailmanäitusele. See oli nii Matile kui mulle, aga ka ETVle esimene värvifilm, mida kõik kolm osapoolt tegid suure mõnuga.

Edasises filmitöös on Mati mind aidanud lugematu arv kordi oma terava pilgu, suurte kogemuste ja looduselt kingitud andega. Nii et võin Matit isegi rohkem kui taevaseid Moskva professoreid lugeda oma õpetajaks. Aitäh Sulle, Mati!

Aga põhjalikku ülevaadet ma Sinu elutööst veel kirja ei pane. Oled täies loomejõus, mitmed filmid alles töös. Nendest räägime siis, kui jõuad sajanda verstapostini. 

Jõudu Sulle loometeel!

ETV2 pühendab Mati Põldrele ka tänase teemaõhtu, mille kavas on filmid «Need vanad armastuskirjad», «Igavesti Teie», «Sõnadeta lugu» ja «Terapeut» ning saade «Tähelaev».

    

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles