Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Nädala plaat. Proto-popi mõjutustega post-pop

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mart Avi | FOTO: Mihkel Maripuu

Mart Avi

«Rogue Wave»

Hinne: 5

Mart Avi kolmanda albumi kaanepilt meenutas mulle kohe ühe teise artisti kolmanda albumi esikaant. 2Paci «Me Against The World», 1995. Isegi parental advisory kleeps on samas kohas. Aga kui 2Pac ilmus udust julgelt näoga rahva poole, suunab Avi trompeti Tallinna tornide poole. Mina vs maailm meeleolu püsib endiselt.

Avi kaubamärk on tema hääl, scottwalkerlik kõuekõmin. Tegu pole just kõige kergemini mainstream-turundatava kaubamärgiga. See hääl on minu jaoks senini kõlanud teatud kattevarjuna, mida Avi saab endale peale tõmmata, et end kui inimest enda kui artisti taha peita. «Rogue Wave’il» kasutab Avi oma vokaali julgemalt ja mitmekülgsemalt kui varem, näiteks «Blind Wall» on hiiglaslik poplugu, oma täies kaheksakümnendate estraadisäras. Kui Pudru Kuuli alt ilmus 2013. aastal kassett «Crooner Tapes», kus Avi laulis muuhulgas Phil Spectori ja Holland-Dozier-Hollandi kirjutatud lugusid, siis nüüd on tegu Avi päris enda crooner tape’iga ja parima plaadiga siiani.

Ilmselt on siin albumil mõned kõige kergemini ligipääsetavad Avi soololood (enne mainitud «Blind Wall», lisaks «In Commercials», «Seasons Have Changed»), mis mõnes paralleeluniversumis võiksid olla raadiotes ööpäev läbi käiatavad palad. Kuigi Avi moonutab endiselt kõikvõimalikke hääli ja instrumente, on «Rogue Wave’is» märksa rohkem õhku kui Avi varasemas loomingus, isegi «Moses», mis võtab oma tuttavate ja võõraste häälte kakofoonias viie ja poole minuti jooksul sada eri kuju, ei ole oma ülekülluses lämmatav.

Avi loomingust on kombeks rääkida filosoofe tsiteerides ja võõrsõnu kasutades, aga mulle on teades, et ma nagunii ei suuda end kogu albumile peidetud kultuurikihist läbi närida, kõige põnevam üritada end kõikvõimalike assotsiatsioonide tõmbamisest täielikult välja lülitada. Ühegi stiili või ühisnimetajaga «Rogue Wave’i» kokku võtta pole nagunii võimalik. Bandcamp’is on Avi ise lisanud sildi post-pop, mis on tõele kõige lähemal. Kui popmuusikat juba olemas ei oleks, tuleks see leiutada ja tänapäeval võiks see sündida umbes sellisel kujul. Aga popmuusika on olemas ega kõla nii, mistõttu tuleb post-eesliitega leppida.

Tagasi üles