Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mälestusmärk eestikeelsele maailmanägemisele

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mait Kõiv, Märt Läänemets, Linnart Mäll, Üllar Peterson «Maailma ajalugu III» | FOTO: Raamat

Kõik tuleb ikka ausalt ära rääkida. Eriti kui üritada arvustada eesti autorite «Maailma ajaloo» kolmandat osa.

Sest kuidagi juhtus nii, et «Maailma ajalugu» ja soome ajaloolase Seppo Zetterbergi «Maailma ajalugu» tõlge eesti keelde tulid välja peaaegu ühel ajal. Tundub kuidagi ajastatud olevat, ent tõsiasi on tegelikult selles, et olles ise Zetterbergi «Maailma ajaloo» üheks tõlkijaks, kogu tõlkeprotsess venis ja valmis sai raamat just siis. Oleks pidanud saama palju varem.

Jaan Lahe laskis Sirbis universaalajalood põhja, kirjutades just Zetterbergi toimetatud «Maailma ajaloo» kohta arvustuse (Sirp, 01.04.2016). «Meeldib see meile või mitte, kuid ehk oleks aeg ausalt tunnistada, et universaalajalugude aeg on möödas ja tegelikult puudub praegust teadmiste seisu arvesse võttes nende järele ka vajadus. On palju häid raamatuid, kus on käsitletud eri ajastuid ja kultuure ning mille autorid on oma ala parimad asjatundjad, kes oskavad kirjutada nii, et see on mõistetav ja huvitav ka mittespetsialistist lugejale,» arvas Lahe.

Ometi leiame Jaan Lahe nime ka nende hulgast, kes aitasid kaasa eesti autorite «Maailma ajaloo» I osa valmimisele. Iseenesest pole ju siin ehk põhimõttelist vastuolu, kuid küsimus jääb, kas Lahe oleks valmis arvustama ka eesti autorite «Maailma ajalugu» universaalajalugude mõttetuse seisukohalt.

Muidugi ei suuda universaalajalood võistelda erialaste teostega. Kuid küsimus – ja eestikeelses kultuuriruumis on sel ehk tavalisestki suurem tähtsus – on süsteemsuses. Ja just kõne all olev «Maailma ajaloo» III osa on hea näide, miks universaalajalugu eesti keeles vaja läheb. III osa kõneleb islamist, Aasia, Ameerika ja Aafrika ajaloost. Küsigem nüüd, kui palju vastavast teemast on eesti keeles ilmunud. Kui islamist ja Aasia ajaloost leiab veel midagi, siis vallutuseelsest Ameerikast ja Aafrikast on eestikeelne kirjandus äärmiselt napp. Ühesõnaga: kui poleks kavas universaalajalugu kirjutada ja loota üksnes erialasele kirjandusele, jääksid vallutuseelne Ameerika ja Aafrika ilmselt eesti lugejale tundmatuks. Jah, saab võõrkeeles lugeda, aga kui palju on neid inimesi, kes olemata vastava ala spetsialistid, loeksid Ameerika ja Aafrika ajalugu võõrkeeles?

Ja siis on veel internet, mis tekitab tunde, et infot on võimalik väga kiiresti saada. Küsisin interneti mõjude kohta Seppo Zetterbergilt endalt (Sirp, 04.12.2015). Zetterberg: «Internet on kõikide trükisõnaga harjunud raamatukoostajate vaenlane. See on täis infot ja «infot». Selles ongi interneti nõrkus. Sinna võib kes tahes pista igasuguseid asju, kuid keegi ei toimeta tekste ega vastuta ei oma nime ja asjatundlikkusega, et andmed oleksid õiged.»

Sestap võib loota, et «Maailma ajaloo» III osa andmed on õiged. Et ma tunnen või tundsin III osa kõiki autoreid ja kahele neist olen ülikoolis andnud ka eksami(d) või arvestuse, tuleb säilitada aupaklikkus ja mitte söösta šaakalina teksti kallale.

Üllar Petersoni kirjutatud islamipeatükk on kahtlemata väärt lugemine. Ajalooteoses peaks olema muidugi natuke igavikulikkust, mis peaks tähendama, et ajalookirjutus ei tohiks sõltuda päevapoliitikast, ent islami ajaloo ja –vallutuse tundmaõppimine praegu ei jookse kellelgi mööda külgi maha. Muidugi on alljärgnev islami asjatundjatele banaalsus, kuid tihti on prohvet Muhamedist alguse saanud usku ja vallutust kujutatud millegi monoliitsena – šiiismist ja sunniitlusest küll räägitakse -, mis hakkas levima ja millega tuli võidelda. Peterson näitab, et nagu varakristluski olid ka islamis erinevad suunad ja ka koraan ei sündinud kohe. Nagu ka kristluses varjas usuline külg tegelikult võimuvõitlust.

Mida võinuks rohkem olla, on viited erinevatele teooriatele. 86. leheküljel kirjutab Peterson, et „nagu tsivilisatsioonide arengule omane, saabub kultuuriline õitseng pärast poliitilise võimsuse apogeed“. Kust siis säärane väide pärineb ja kas tõesti on kultuuri areng igal pool selline?

India peatükki lugedes meenusid kohe kadunud Linnart Mälli loengud Tartu Ülikoolis, kus siis lugupeetud õppejõud rääkis peast – põigates vahepeal küll ka muudele teemadele – India usundeist. Osad kohad tulid väga tuttavad ette – et India riiklus on nõrk, aga ühiskond tugev. Väga hea, et lisaks Hiinale ja Jaapanile tehakse eraldi juttu ka Koreast ja Tiibetist, sest need on tavaliselt piirkonnad, mis ajalookirjutuses napilt mainimist leiavad.

III osa ongi tervikuna eemaldumine europotsentristlikust ajalookirjutusest, mis on ka maailmas järjest rohkem levimas. Mõne küsimuse võinuks siiski esitada – miks siis ikkagi Ameerika tsivilisatsioonid jäid neoliitikumi tasemele, kui Aasias ja Lähis-Idas jõudsid tsivilisatsioonid kaugemale? Vähe on juttu ka igapäevaelust – kuidas nägi välja näiteks tavalise araablase päev perekonnas. Või inka.

Mul ei ole mingit põhjust kahtlustada autoreid nõukameelsuses või marksismis, kuid ikkagi peaks küsima, miks kasutatakse ajaarvamisel lühendit e.m.a., mitte e.Kr. Lehitsesin ka muid maailma ajalugusid, kus ikka e.Kr. kasutusel on, kaasa arvatud Zetterbergi toimetatud «Maailma ajalugu».

Mis aga tõsisemalt juba häirib, on kaartide puudumine. Islami vallutused, Meka ja Mediina asukoht või Hiina erinevad riigid, Timuri ja mongolite sõjakäigud jne vajaksid ju kaarti. Ajalookirjutus ilma kaardita on kui parafraseerida üht eesti ajakirjanduse reklaami „kobamine pimeduses“. Kas trükkimise tähtaeg lähenes ja enam ei jõudnud? Olukorda aitaks ehk kuidagi parandada eraldi kaardiköite tegemine, mis muidugi raamatu kasutamist segab, aga oleks ikkagi parem kui mitte midagi.

Peatükkide lõpuks võinuks olla ka nimekiri kirjandusest, mida tasuks teema kohta lugeda. Maailmas ilmub igasugu raamatuid, mis pole alati kõige usaldusväärsemad ja oma ala asjatundjate soovitused oleksid seda väärtuslikumad. Võib ju vabalt olla, et mõni noor saab just siit raamatust innustust edasiseks õppimiseks ja kirjanduse nimekiri aitaks seda indu veelgi rohkem kinnistada.

Aga aitab nüüd negatiivsetest märkustest. Loomulikult on tervitatav, et eesti autorid on maha istunud ja kirjutanud maailma ajaloo. Iseäranis kiiduväärt ongi just III osa kokkupanek, sest sisaldab just see teemasid, millest Eestis ülearu tihti just ei räägita. «Maailma ajalugu» on ikkagi monumentaalne mälestusmärk eestikeelsele maailmanägemisele ja sellisena tulekski seda võtta. Sest millal ilmub järgmise põlvkonna «Maailma ajalugu»?

Mait Kõiv, Märt Läänemets, Linnart Mäll, Üllar Peterson «Maailma ajalugu III» / Raamat

Mait Kõiv, Märt Läänemets, Linnart Mäll, Üllar Peterson

«Maailma ajalugu III»

Koolibri 2016, 328 lk

Tagasi üles