Avaldame katkendi Birk Rohelennu värskelt ilmunud raamatust «Sa pead suudlema Silvat».
Sa pead suudlema Silvat. Loe, miks küll
3. november 2016, 10:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sünopsis: ühel õhtul põhjustab ajakirjanik ja väikelapse ema Silva Stökel magamatusest peaaegu avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta oleks äärepealt otsa sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna Helena. Probleem on aga selles, et Helena kadus jäljetult kakskümmend aastat tagasi. Kui Silva asub sõbranna jälgi ajama, saab kiirelt selgeks, et tema kadumise lugu ei ole kaugeltki ainus õõvastav ja verine saladus, mida Omavere pealtnäha rahulik ja vaikne väikelinn endas peidab.
«Sa pead suudlema Silvat» on mitmeplaaniline psühholoogiline kriminaalromaan, mis lisaks tavapärasele «kes seda tegi?» küsimusele uurib ka põhjuseid, miks sellised lood juhtuvad.
Birk Rohelend on välja andnud mitmeid romaane ning luulekogu. Lisaks on ta filmi «vasaku jala reede» kaasstsenarist ning telesarja «Padjaklubi» autor ning stsenarist.
Raamatukatkend
«Sellega on nii, et... nad ei leidnudki kunagi tervet keha. Rong tuli täiskiirusel. Temast leiti ainult...,» mees neelatab, «...tükke.»
«Tükke?»
«Mõned tema verised asjad. Üksikud... hambad.» Miko neelatab kuuldavalt. «Rong lohistas tema keha pool kilomeetrit... Juht ütles, et märkas teda alles vahetult enne otsasõitu»
«Kas sa tõesti usud, et selline asi juhtus?»
Miko pöördub ümber ja uurib naist uue huviga.
«Tahad sa kohvi? Ma toon.»
Ta naaseb mõne minuti pärast kahe kohvitassiga. «Võib-olla see on imelik, aga ma pean ütlema, et sa oled kuidagi väga teistsugune, Silva. Mul on peaaegu raske uskuda, et see oled tõesti sina.»
«See olen mina, ausõna.» Silva naeratab. Üheks hetkeks kohtuvad nende pilgud ja jäävad justkui teineteise külge kinni. Mõlemad justkui kompavad teineteise nägusid, otsides sealt paljudest mälestuskildudest tuttavaid jooni. Järv, päiksepaiste... Jumal, millise tundega ma siis nendesse silmadesse vaatasin. Silva lööb pilgu maha. «Paari hamba põhjal kedagi surnuks pidada tundub väga veider,» jätkab ta jonnakalt. «Kas kriminaaluurimist ei algatatud?»
«Keegi ei esitanud avaldust,» venitab Miko. «Pealegi, kohalik arst väljastas koheselt täiesti korrektse surmatunnistuse.»
«Ja see ei ole sinu arvates imelik?»
«Tegelikult – ei.» Miko hääles kõlab taas kummaline noot. «Kui hästi sa muidu Holmide perekonda mäletad?»
«Jah.» Silva võtab lonksu kohvi. See on hea ja kuum. «Isa nimi oli vist Jüri... Jacekit ja Pavelit mäletan ma ka.»
«Vanamees ei hoolinud Helenast. Ma mäletan, et kui ta tookord kadus, siis vana ütles, et parem ongi.»
Silva vaagib kuuldut. «Ma arvan, et ma pean temaga rääkima.»
«Võimatu.» Silva küsiva pilgu peale lisab mees: «Ta on surnud.»
«Ah soo…» Silva punastab. Ta tunneb äkitselt kabinetis levivat mehe parfüümi. See on magus ja mõrkjas, hullutavalt hea lõhn. Ta püüab uuesti keskenduda. «Millal ta suri?»
«Oh, juba ammu. Vist umbes... kaks aastat pärast seda, kui Helena kaduma läks.»
Mees tuleb talle lähemale ja võtab nüüd tema vastas istet, vaadates talle otsa, nii et naise kael jälle kuumama hakkab. Silva sikutab ebamugavust tundes oma kaelaketti. Ta teab ise väga hästi, kuidas ta naistele mõjub, torkab talle pähe.
«Ma lugesin su kirjatükist, et Jacek ja Pavel on samuti surnud.» Silva teeb väikese pausi. «Maffia? Kas tõesti usutakse siinkandis midagi nii jaburat?»
Miko hakkab naerma. «Sa oled ajakirjanik, eks?»
Silva kohmetub. «Jah.»
«Ma tunnen hea ajakirjaniku ära, kui ma teda näen,» ütleb Miko. «Sul on õigus, selles loos polnud midagi glamuurset. Kõigest seened, mida poleks tohtinud süüa.» Märgates naise umbusklikku pilku, lisab mees pilkavalt: «Ei noh, me võime ju skandaali huvides sellegipoolest loota, et see oli ettekavatsetud mõrv. Mõni naaber, kellele nende elustiil ei meeldinud.»
«Kas mitte sina ei olnud nende üleaedne?»
«Tõepoolest suurepärane mälu!» Miko vangutab naerdes pead. «Ei tea, mida kõike sa veel mäletad?»
Hetkeks ei suuda Silva midagi vastata. Tal on tunne, et mälestusi tuleb iga hetkega juurde, nagu ammutaksid need üksteisest pidevalt jõudu juurde. Aga see pole praegu oluline. Ma pean keskenduma.
«Väga mugav,» ütleb ta hoopis.
«Mugav?»
«Just. Kelleltki pole midagi küsida, sest kõik on surnud.» Ta vaikib hetke. «Ja see ei tundu sulle kummaline, Miko? Isa, vennad, Helena... Tema ema, kes ennast üles poos... Kas seda kõike ei ole kuidagi... liiga palju? Millesse ta isa suri?»
/.../
Kui Miko koju jõuab, arvab ta esmalt, et kordub igaõhtune stseen: hüsteeritsev Johanna karjub, et ta on tema elu parimad aastad talt ära röövinud, et ta on üks igavene petis ja rämps ning et ainus asi, mida ta Johanna puhul armastab, on ta isa raha. Nagu alati on ta sunnitud peletama näolt igavuse- ja põlgusegrimassi, et lasta oma häälel kõlada natukenegi neutraalsemalt.
«Johanna? Ma olen kodus.»
Ta liigub edasi kööki, lülitab veekannu sisse ning kui vesi mõne hetke pärast kannus pahisema hakkab, võtab kapist kaks tassi, asetab need lauale ja ootab. Tavaliselt tuleb naine lõpuks ikka kööki, kui stseen vannitoas on nurjunud peamise antikangelase – reeturliku abikaasa – puudumise tõttu. Seekord jõuab kann ennast välja lülitada, kuid naist pole ikka veel. Kui masina vali plõks ära käib, rabab Mikot korterisse langenud vaikus. Kas see on mingi uus nipp, millega minu tähelepanu saavutada? Võtku teadmiseks, et see ei lähe tal läbi. Ta valab vee tassidesse ja paneb mõlemasse ühe teepaki – endale musta ning naisele piparmünditee, sest sellel on rahustav toime. Ise kavatseb ta veel tükk aega üleval olla, et lõpetada käsilolev artikkel, pikk seletav kirjutis sellest, milliseid muudatusi toovad kaasa uued Euroopa Liidu väetamisstandardid. Pikkamööda värvub teevesi tassis tumedaks ning mees õngitseb kotid ettevaatlikult välja, keerates niidi ümber lusika, et viimane ekstrakt teekotist välja pressida – komme, mille just seesama Johanna on talle õpetanud.
«Ma olen köögis. Tule siia,» proovib Miko uuesti, viitsimata end liigutada. Ometi ei kosta sellegi hüüde peale mingit vastust ning rusuv vaikus laiub ikka veel üle terve korteri. Nördinult ajab ta end lõpuks püsti ja läheb, teetassid käes, vannitoa poole.
«Johanna? Ma ei jaksa täna tülitseda, ausalt. Tule, joome lihtsalt t...»