Kui te verd ei kannata, siis jätke see film vahele. Mel Gibson jääb endale truuks ega jäta kasutamata võimalust suures plaanis näidata verd, ärarebitud jäsemeid, mudas vedelevaid soolikaid ja ilmselt ka seda, mida soolikad tavaliselt sisaldavad.
Mel Gibsoni veri, pori ja soolikad (3)
4. november 2016, 16:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Hacksaw Ridge’i lahing» on suurejooneline ja heroiline tõestisündinud lool põhinev sõjafilm. See lahing, mida sõjaajaloolased tunnevad ka Maeda järsaku lahingu nime all, leidis aset 24.-29. aprillini 1945. aastal. Ameeriklastel oli hädasti vaja vallutada Okinawa saar, sest sealt olnuks mugav poole tuhande kilomeetri taha Jaapanile pommirünnakuid korraldada. Seda teadsid ka jaapanlased ja panid meeleheitlikult vastu. Film räägib sellest, kuidas 96. jalaväedivisjon üritab puhastada platood end seal kindlustanud jaapanlastest.
Loo peategelane on Virginia kolkalinnakesest pärit medvend Desmond Doss, kes on seitsmenda päeva adventist. Tema usk ei luba relva puutuda, veel vähem kedagi tappa, aga pärast Pearl Harbouri ründamist astub ta koos teiste poistega patriotismipuhangus armeesse. Maeda lahingus päästis ta ise ühtegi lasku tegemata 75 (mõnedel andmetel 50, teistel 100) kaasvõitleja elu ja sai selle eest USA kõrgeima sõjaväelise autasu, Kongressi Aumedali.
Aga enne sõjaväljale saatmist peab läbi tegema väljaõppe ja USA armees ei osata suurt midagi peale hakata mehega, kes keeldub puudutamastki sõduri kõige lähemat kallimat - karabiini M1. Selline lollus tuleb muidugi välja rookida. Loomulikult Dossi (Andrew Garfield) jaokaaslased ja väljaõppeseersant (Vince Vaughn) mõnitavad ja mõjutavad teda igal võimalikul moel. Iseloomulik, et nendest saavad hiljem parimad semud ja lahingukaaslased. See tuletab mõnevõrra meelde nooruses loetud Irwin Shaw´ sõjaromaani «Noored lõvid», ainult adventisti asemel on seal juut.
Garfieldi osatäitmine on hiilgav. Peaaegu terve filmi vältel on tal näol ehe poollollaka maamatsi irve – lausa lust vaadata. Peaaegu Švejk, kui ta selline kõrend ei oleks. Toreda rolli teeb ka Hugo Weaving Desmondi alkohoolikust isana, ehkki see mingil hetkel veidi sentimentaalseks kisub.
Ega Desmondil mingit pikka arengulugu ole, kui välja arvata, et ta lapsena vennale tellisega vastu pead äsas ja pärast seda religioosse ilmutuse sai. Tema armastatu ja naine Dorothy (Teresa Palmer) on küll kenake, aga loo seisukohalt teda eriti vaja ei lähe. Enne sõjaväkke minekut kingib ta Desmondile taskupiibli ja selle koha peal jääb vaataja ootama: kas see piibel ka kuuli peatab? Eks minge vaadake ise.
Filmi põhiteema on muidugi sõda. Niipalju, kui ma sõjaajaloolistest artiklitest aru sain, kujutab Gibson Maeda järsaku lahingut taktikaliselt üsna tõetruult. Jaapanlaste koha pealt on autori seisukoht selge: need on lihtsalt verejanulised sadistlikud kollased pilusilmad. Ameeriklased imestavad, kuidas vastased oma elust sugugi ei hooli.
Enne lahingut soovitatakse Desmondil mundrilt punase risti märgid eemaldada, sest meedikud pidid japsid esimesena sihikule võtma ja sellise tapmine olla nende seas auasi. Ei mingit vihjet, et ka vastaspoole sõduritel on kodud, pered ja tunded, need on vaid riisikütusel töötavad tapjarobotid.
Lähivõitlust näidatakse oma kakskümmend minutit (ma võtsin aega) ja seda pole sugugi liiga vähe. Gibson, nagu kombeks on, rõhub naturalismile. Sõda on muidugi kole asi, aga veel natuke küljest rebitud jäsemeid ja mudas vedelevaid soolikaid ning asi oleks kahtlaselt snuff-pornole lähenema hakanud. Eestis on film alla 14-aastastele keelatud.
Kogu selle õõva keskel on ka koomilisi momente: keegi rabab pealetungi ajal rinnust jaapanlasel, kellel mürsuplahvatus on alakeha küljest kiskunud ning seda kilbina kasutades ning M3-st kuule külvates vahvasti peale tungib. Või paneb Desmond oma kalli haavatud seersandi presendile istuma ja lohistab teda nii lahinguväljalt ära, aga seersant annab püstolkuulipildujast tagaajavatele japsidele tina.
Mind üllatas, et vaga Doss kogu seda õudust nähes oma Jumalas kahtlema ei hakanud. Vaid kord küsib ta endalt: «Issand, mida sa tahad mulle öelda?» Enamasti ta lihtsalt palvetab: «Jumal, luba mul veel üks mees ära tuua!» ja siis veel üks ja veel... Vaidleb Jumalaga nagu Lott Soodoma ja Komorra saatuse pärast, aga paremate tulemustega.
«Hacksaw Ridge’i lahing» on kahtlema mõjuv film, mis kasutab kõiki vahendeid, et sõja brutaalsus kinosaali tuua. Õnneks ei saa tänapäeval kinos lõhnaaistinguid edastada, muidu poleks Gibson seda mingil tingimusel kasutamata jätnud. Nüüd peab piirduma mädanenud laipu õgivate rottidega, mis ekraanil bernhardiini suurused paistavad.
Üldmulje jääb filmist kui hurraapatriootlikust linateosest, justkui mõni omaaegne nõukogude sõjafilm. Muide, 24. novembril tuleb Venemaal välja uus sõjafilm «28 panfilovlast», mis on arvatavasti vähemalt sama patriootlik. Kuuldavasti on seal tõde nii võimsalt väänatud, et üks ajalooarhiivi direktor, kes sellele tähelepanu juhtis, lasti kohe lahti.
Kui tahate näha Ameerika filmi, mis näitaks Vaikse ookeani sõda ka jaapanlaste seisukohast, vaadake Clint Eastwoodi suurepärast «Kirjad Iwo Jimalt» (2006).
UUS FILM KINOLEVIS
«Hacksaw Ridge’i lahing»
Režissöör Mel Gibson
USA 2016
Alates 4. novembrist Eesti kinolevis