Estonia teatris äsja lavale jõudnud lühiballette «Vaikivad monoloogid» ja «Laul maast» lahutab peaaegu pool sajandit, kuid koreograafilise keele ja vaatenurga mõttes näivad nad kuuluvat ühte ajastusse. Samas, kui mõelda näiteks filmikunstile, siis ei paneks 1965. aastal valminud filmi kindlasti samasse patta 2009. aasta väljalaskega.
Kenneth MacMillani «Laul maast» oli omal ajal uudse, isegi julge liikumiskeelega, sidudes klassikalise sõnavara ja kehahoiu modernse plastikaga, ennetades Mats Eki tuntud flekse ning Jiri Kyliani kehalainetusi. Kuigi napp narratiivsus oli oma võidukäiku alustanud juba paar aastakümmet varem, ei olnud see tantsulavadel nõnda valdav kui nüüd.