PÖFFi arvustus. Noored pelgavad traditsioone, isegi džunglis

Chris Reintal
, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tuos».
«Tuos». Foto: Kaader filmist

Filipiinid on sügavalt usklik maa, suur osa rahvastikust on pühendunud katoliiklased. Inimeste elus on tähtsal kohal traditsioon, vanemat generatsiooni austatakse. Roderick Cabrido «Tuos» on küll iidsemast, šamanistlikust filipiini usundist, kuid filmi tuum sellega ei muutu. Mil määral on inimene kohustatud oma õnne ja elu ohverdama ühiskonna heaks?

Vana Pina-Ilog on üks hõimu tähtsamatest vaimulikest juhtidest, kes ei saa elada tavainimese elu – isolatsiooni sunnituna on tal võimalik suhelda vaid paari pereliikmega. Keegi teine ei tohi teda puudutada ega tema nägu näha. Pina-Ilogi lapselaps, noor Dowokan, peab tulevikus oma vanaema asemele asuma. Tüdruk näeb igivanas, õnnetu välimusega Pina-Ilogis oma kurba tulevikku ning pelgab seda: ta ei taha ohverdada oma heaolu traditsiooni nimel. Hiljem tulevad mängu ka kohustused oma vanemate ees, mis tekitab äkilise, kummalise pöörde nii Dowokanis kui ka kogu loos.

Pina-Ilog ja tema lähikondlased ei ole isoleeritud mitte ainult oma hõimukaaslastest, vaid ka küla ise on muust maailmast ära lõigatud. Pea kogu filmi tegevus leiabki aset tihedas džunglis. Rahvas elab primitiivset elu, kuid samas annab endast märku tänapäeva ühiskond. Pina-Ilog ja Dowokan kannavad traditsioonilisi rõivad ja ehteid, külamehed aga lihtsaid T-särke ja lühikese pükse: vana versus uus, traditsioon versus muutused.

Kahju on sellest, et filmis ei näidata ilusat ja võimast loodust, kuhu need inimesed ennast peidavad. Tegemist on ju šamanistlike traditsioonidega, vaimudega. Vaid üksikud kaadrid näitavad kaunist rohelust. Keskendutud on pigem inimeste nägudele, mis on samuti vajalik, kuna Pina-Ilog on vägagi napisõnaline ja tuim. Dowokan, kõige jutukam inimene kogu filmis, ei räägi samuti palju ja tema kõne on tihti jäik ja ebaloomulik. Filmi visuaalsele poolele aitab kaasa paralleelne lugu – muistend, mida antakse edasi laulu ja varjuteatri kaudu ning see annab filmile müstilise ja maagilise efekti.

Filmi lõpp on ebamäärane ja sõnum jääb ebaselgeks. «Tuos» on film, mis esitab küsimusi, kuid ei anna adekvaatseid vastuseid. Filmil on huvitav taustalugu, aga kahjuks on kirjeldus huvitavam kui see, mis reaalselt ekraanile jõuab.

19. novembril Tallinnas ja 23. novembril Tartus

PÕHIVÕISTLUSKAVA

«Tuos»

Režissöör Roderick Cabrido

Filipiinid

2/5

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles