Sven Grünberg: mõtestamata elul ei ole väärtust

Janar Ala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helilooja Sven Grünberg osutab, et budistiks olemise miinimum võiks olla see, et tegu on mõtleva inimesega.
Helilooja Sven Grünberg osutab, et budistiks olemise miinimum võiks olla see, et tegu on mõtleva inimesega. Foto: Sander Ilvest

Sven Grünberg tegi ansambli Mess näol Nõukogude Liidu esimest proge-rock’i bändi. Või impeeriumi, nagu talle endale meeldib öelda. Samuti avaldas ta selle impeeriumi esimese elektroonilise muusika plaadi – «Hingus». Ka on ta kolm korda toonud Eestisse dalai-laama, töötanud välja täiesti uue õppeaine, mille keskmes filmimuusika, loonud muusika enam kui 130 filmile, asutanud Budismi Instituudi jne, aga seda, mida meenutada, on veel ohtralt.

Kuna täna toimub esimene kontsert Grünbergi juubelikontsertide sarjast, kus tuleb esitusele ka uudisteos RAMile ja orkestrile, on helilooja väga hõivatud. Ta peab proovide käigus leidma ühise keele meeskoori ja orkestriga – seitsmekümnepealise kooslusega töötamine on talle enda sõnul harjumatu, sest ta on harjunud töötama pigem üksinduses.

«Mu seitsme ja poole aastane tütar läks just kooli ja hakkas ka klaverit õppima. Eile oli meil pere keskis väike draama, et issi polegi jõudnud lapse klaveritunde ette valmistada. Aga kuidas sa lähed publiku ette ja ütled, et oi, vabandust, aitasin lapse klaveritundi ette valmistada ja seetõttu pole meil noodid selged. Õppisime «Muffin Mani» G-tuuris paar tunnikest... Sellised dilemmad,» räägib ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles