«Ott Sepp ja Märt Avandi esimest korda koos stand-up-komöödialaval.» Enamik eestlasi plaksutaks sellise reklaami peale joobunult käsi kokku, kilkaks pisar silmis «Tujurikkuja on tagasi!» ja jookseks raha näpus esimese piletitädi või -onu juurde. Nii ka mina ja olingi 19. novembril Nordea kontserdimajas. Püstijalakomöödia «Suur rõõm väikestest asjadest» on tujurikkumisest kaugel, kuid vaataja tuleb saalist välja, tuju ikkagi rikutud.
Mida õpetavad lasteaed, kool ja vanemad oma pisipõnnidele: ära kiusa teisi, ära nori teiste kallal, teisi ei ole ilus solvata. On vist kõik inimesed kunagi kaaslase peale näpuga näidanud ja tema nime moonutanud. Me kasvame sellest välja, vähemalt mingi osa meist. Istusin saalis ja kuulasin, kuidas 34-aastane Ott Sepp naeris teiste täiskasvanute nimede üle, andis neile iseloomustusi ja moonutas.
Mul tekkis kurb tunne, sest publikust mõni isegi naeris. Võibolla on asi minus kui Mailis Repsi perekonnanimi ei seostu mulle kohe rebasega. Rebases ei olegi midagi halba. Kui mõtlen selle ilusa punase reinuvaderi peale, ei kangastu mulle ette kohe tema allaajamine. Ehk peaks Ott Sepp maanteel veidi ettevaatlikumalt sõitma, kui rebane meenutab talle punaseid karvu auto esistangel?
Kui näitleja käsi kipub ikka ja jälle tagasi kubemepiirkonda ja miski seal nii häirib, võibolla peaks ta selle üle natukene mõtlema. Leian, et peenisenaljad on eilne päev.
Kui inimene valib omale ametit, ei lähtu ta sellest, mis on ta nimi. Vanarahvas ütles ikka, et nimi ei riku meest ja töö ei anna häbeneda. Riigi peaprokurör on austusväärne inimene ja eeldan, et tal on raske amet. Lavly Perling on naine, kes on jõudnud tähtsale ametipostile, peaksime olema uhked, et meie riigis nii on. Selle asemel hakkab härra Sepp rõhuma, et nimi Lavly on ametile liiga pehme. Võibolla tuleb kasuks, kui ühiskonnas, kus on nii palju kriitikat ja viha, on karmil ametil vastupidine töötaja.
Inimeses peaks küll säilima teatav lapselikkus, kuid kas see on normaalne, kui täiskasvanud mehele pakuvad rinnad ja peenised nalja nagu lasteaialapsele? Saan aru põhimõttest, miks võrrelda riikide sõjavarustust meeste suguelundite ja nende suurusega, kuid iga naljaga need ei sobi.
Kui näitleja käsi kipub ikka ja jälle tagasi kubemepiirkonda ja miski seal nii häirib, võibolla peaks ta selle üle natukene mõtlema. Leian, et peenisenaljad on eilne päev. Kui keegi vihjab suuruste võrdlemisele ja üldisele sugutungile nii palju nagu Ott Sepp oma püstijalakomöödias, tekitab see pigem piinliku onu Heino tunde, kelle naljade üle naermine on kohustuslik, kuigi naljakad pole need enam ammu.
Ott Sepp võttis oma kriitikanoole alla ka meedia. Ta väljendas, et kui Johann Voldemar Jannsen näeks, mida Postimees praegu teeb, tuleks ta hauast välja ja hakkaks pahandama, et mis on saanud ajakirjanduseetikast ja kuhu on jäänud ajakirjandustudengid.
Veidi selgituseks, et kui Jannsen lehe toimetaja oli, oli lehes sotsiaalpoliitika ja probleemide käsitlemine keelatud. Lehe sisu oli hariduslik, õpetas talurahvast lugema, tervist hoidma ja põldu harima. Lehe stiil oli vesteline ja emotsionaalne. Keegi ei olnud veel paika pannud, mis on ajakirjanduseetika. Eesti ajakirjandus-eetikakoodeks võeti vastu Eesti Ajalehtede Liidu üldkoosolekul 1998. aastal. Jannsen suri 1890. aastal, kuid Tartu Ülikoolis hakati ajakirjandust õpetama 1976. aastast. Seega ei tea ta kahjuks ka tudengitest midagi.
Kogu mu jutust on kõrvale jäänud Märt Avandi, kuid ometi oli ka tema seal. See annab aimdust, kui vähe oli Märt Avandit laval näha. Võibolla oleks kõik olnud palju muhedam, kui kaks mees üksteist tihemini korrale oleks kutsunud?
Kahju on tulla Nordea kontserdimajast välja ja kuulda ikka ja jälle enda ümber kurbi ohkeid, et Avandit rohkem laval polnud ning kuidas need naljad ikkagi nii üle piiri läksid. Võibolla oligi eesmärk tujurikkuja panna nüüd lõpuks ka tuju rikkuma, kuid kõiki neid teemasid oleks võinud kritiseerida veidi täiskasvanulikumalt. Kuigi stand-up'is on kõik lubatud, on kvaliteetsel naljal ja lihtsalt labasel naljal suur vahe. Tuleb välja, et püstijalakomöödia ei olegi nii lihtne. Piletiraha eest saaks hoopis mõne hea raamatu.