PÖFFi arvustus. Kui sõda võtab kõik

Tiit Tuumalu
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Hingus».
«Hingus». Foto: Kaader filmist

Sõdadest, revolutsioonidest, üldse ajaloo pöördelistest sündmustest lapse silmade kaudu on tehtud suurepäraseid filme alates René Clémenti «Keelatud mängudest» ja Andrei Tarkovski «Ivani lapsepõlvest». Sõda sekkub laste ellu ka Iraani naislavastaja Narges Abyari filmis «Hingus» («Nafas»), mille tegevus leiab aset aastatel 1977-1981 - just siis, kui Iraanis tehakse islamirevolutsiooni, kukutatakse šahh ja puhkeb Iraani-Iraagi sõda.

Esialgu jõuavad pöördelised sündmused väikese Bahari (vastupandamatu Sareh Nour-Mousavi), tema õdede-vendade, pisut Gerard Depardieu’ Asterixi meenutava isa Ghafori (Mehran Ahmadi) ja vanaema maailma vaid kauge kajana: koolis, kus Bahar käib, vahetatakse ootamatult välja õpetajaid, raamatute lugemine, mida Bahar üle kõige armastab, ei ole enam samamoodi sallitud, ka saabub nende juurde maapakku onu, kes varjab end šahhi salapolitsei eest. Aga see pole veel maailma lõpp – mängimiseks ja unistamiseks jääb endiselt piisavalt aega. Ja ebaõigluse saab välja elada, seda parandada fantaasiamaailmas, kuhu Bahar ikka ja jälle põgeneb.

Etnograafiliste detailidega küllastatud – muuhulgas saame osa ta’zia tseremooniast - ja pisut veniv film ammutab oma emotsionaalse jõu laste unistuste vahetuse ja neid järsult, vaatajale ootamatult läbilõikava sõja julma paratamatuse vastandusest. Nii võiks ka Bahari ees oodata suur tulevik - temast võiks sirguda arst, kes ravib isa terveks astmast, nagu ta ise unistab, kooliõpetaja, kes kohtleb lapsi inimlikult, mitte neile ihunuhtlust jagades, nagu on jagatud Baharile, või hoopis see, kes seisab tulevikus Iraani naiste õiguste eest -, ja ometi ei ole määratud nõnda minema.

Mäletatavasti käsitles ositi sama perioodi Iraani ajaloos ja samuti lapse silmade kaudu ka dokumentaalne animafilm «Persepolis», mis sattus islamirevolutsiooni halvustamise pärast Iraani võimude kriitika alla. «Hinguses» minnakse Khomeini võimuletulekule järgnenud repressioonidest suuresti mööda. Aga ega Marjane Satrapi ka Iraanis ela - erinevalt Narges Abyarist.

PÕHIVÕISTLUSKAVA

«Hingus»

Režissöör Narges Abyar

Iraan

4/5

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles