Krista Kaer - elukutseline lugeja

Tandem: Krista ja Kaisa Kaera ühistööks oli mitme «Harry Potteri» köite eestindamine. Pilt on tehtud äsjasel ­kirjastuse Varrak sünnipäevapeol. Foto: Liis Treimann

Iga raamatut ei pea lõpuni lugema, rõhutab meie lugupeetuim tõlkija Krista Kaer.

«Olen elukutseline ja asjaarmastajast lugeja» – nii tutvustab Krista Kaer end oma blogis. Üliõpilasmalevas kraanajuhi ja kolmanda kategooria müürsepa paberid saanud Kaer on hiljuti 20. sünnipäeva tähistanud kirjastuse Varrak peatoimetajana tegutsenud juba 16 aastat. Selle aja võtab naine kokku talle omase konkreetsusega: «Huvitav!»

Huvitav on olnud ka üdini harrastuslugejatel, kes tänu Kaera valikule, suurepärasele maitsele ja intuitsioonile väärt välis- ja kodukirjandusest osa saanud. Vabariigi aastapäeva järeltuules on Kaer, kes suvel 60. sünnipäeva tähistab, õige inimene, kellega muu hulgas eesti keele olevikust ja tulevikust kõnelda.

Ta paneb mobiiltelefoni ja prillid lauale ning suunab küsijale terava pilgu.

Millal mõistsite, et teil kui tõlkijal on rahva ees missioon täita?

Teatud mõttes on igal tõlkijal missioon. Kes vähegi tõsine tõlkija on. Pole üldse tähtis, kas ta töötab kirjastuses või mitte. Juba siis, kui Loomingu Raamatukogule ja Eesti Raamatule töötasin, oli võimalus, et tõlkijad ise pakuvad raamatuid, mis võiksid rahvast huvitada.

Igal tõlkijal on soov, et ta tahaks teistega jagada seda, mis ta on ise leidnud või talle väga huvitav tundub. Seepärast ei usu ma, et väga palju teistest erineksin.

Kas saate ikka missiooni täita, kui tiraažid aina vähenevad?

Tiraažid vähenevad küll, aga loodan südamest, et kuigipalju on ikkagi veel võimalik väliskirjanduse tõlkeid välja anda, ja ehk läheb asi ka paremaks. Äkki läheb. Iial ei või teada. Aga ma ei usu, et tõlgete väljaandmine Eestis päris ära kaob, kuigi see muutub üha raskemaks.

Eesti suurusega riigil on see hirmus häda, et tegelikult ei saa me tõlkida kirjandust üle terve maailma, nagu peaks. Kui vaadata, kui palju tõlgitakse Soomes, Rootsis, mõnes teises Eestist natuke suuremas riigis, siis meie pilt on ikka palju vaesem.

Aga võrreldes Läti ja Leeduga?

Seal on asi umbes samasugune nagu meil või kohati natuke viletsam. Ja ikkagi ma tahaks näha, et Eesti raamatulettidel oleks ka Aafrika, Aasia ja muud maailma paigad, kus toimub üsna palju huvitavat.

Kuidas tundub, on eesti keel rikas või vaene?

Rikas ikka, mis tal häda on! Eesti keel on väga rikas.

Ometi ei anna ju paljusid teosed eesti keelde tõlkida.

Miks ei anna? Enamasti kõike annab. No ma mäletan väga hästi, kui olin ükskord Iiri kirjanduskeskuses ja sinna olid just saabunud James Joyce’i «Finnegans Wake’i» koreakeelsed eksemplarid. Isegi keskuse töötajad ütlesid, et saame küll aru, mis keeles see praegu on, aga pole kindlad, mis keelest see on tõlgitud.

On lihtsalt teatud teoseid, mille tõlge hakkab sarnanema uue teosega. Tuleb nii palju muuta, kombineerida, ise leiutada. Aga enamasti kehtib see ikkagi luule puhul.

Joyce’i «Ulyssesest» on ju eesti keelde tõlgitud vaid paar peatükki.

Sest see on väga suur töö ja väga raske. Eriline sõnavara, erinevad stiilid, väga mahukas... See nõuab hästi palju aega ja väga suurt süvenemist, ning inimestel, kes seda hea meelega teeksid või suudaksid teha, pole selleks aega.

Joyce oli väga suur keelega mängija. Keelega, stiiliga mängija. Ja selleks, et see oleks eesti keeles kas või ligilähedaselt sama huvitav, sama mitmekesine ja sama ootamatu, selleks tuleks põhjalikult ka eesti keelega tegelda, leida vasted ja püüda seda edasi anda.

No ma ei kujuta ette, kui inimene võtab aja, istub ja tõlgib ära – ta peab sel ajal ka millestki elama! Vaat see on ka küsimus.

Milliste teostega olete ise väga hätta jäänud?

Olen ikka kõigega hakkama saanud, aga kindlasti oli raske John Banville’i «Puutumatu». See oli üks kõige raskemaid tõlkeid, mida ma teinud olen. Sest ka Banville on niisugune kirjanik, kelle kohta iirlased ütlevad, et nemadki peavad seda sõnaraamatuga lugema.

Tundub, et ta lausa nautis seda, et leida inglise keeles võimalikult haruldasi sõnu, ja teiseks, et kirjutada kohati lausa leheküljepikkusi lauseid. Tubli tükk tööd oli sellega.

Praegu pusin üsna innukalt Henry Jamesi kallal, kes on otsustanud, et mõte peab olema varjatud. Nii et kohati on mul niisugune tunne, et pean paluma mõne inglase abi, kes mulle mõned kohad lihtsalt lahti seletaks, et suudaksin need pärast sama keeruliselt eesti keeles kokku panna.

Kas olete pidanud ka uusi eestikeelseid sõnu välja mõtlema?

Seda on olnud ulmekirjanduses kogu aeg. Oh jumal, tütar Kaisaga kahasse on ju «Harry Potteris» kuus lehekülge sõnastikku! Need on kõik puha välja mõeldud, õigemini enamasti kombineeritud.

Tihtipeale tuli kasutada Saareste ja Wiedemanni sõnaraamatut, otsida kõikvõimalikke murdesõnu ja -väljendeid. Ja mitte võtta otse, vaid kasutada neid, kombineerida ja tuletada.

J. K. Rowlingul oli eraldi väike vihikuke «Maagilised elukad ja kust neid leida võib». Suurem osa elukate nimedest tuligi välja mõelda. Lugeda, mismoodi see elukas välja näeb, mida ta teeb, milline sõna võiks teda iseloomustada.

Näiteks oli seal üks ääretult tige elukas, kes võimalusel sõi võlurid ära, aga söömine käis niimoodi, et lehvis nagu lina ukse alt sisse, mähkis pahaaimamatu võluri endasse ja imes ta elust tühjaks. Mulle üsnagi meeldib, mis ma tema kohta leiutasin: manamähkur.

Aga oli teisigi, näiteks tohlatrullid – pisikesed elukad, kes elasid puude otsas ja nägid välja nagu puuoksad. See väljamõtlemine algas tegelikult üsna ammu. Juba Ursula LeGuini raamatutest.
Ühe sellise nime väljamõtlemiseks võib ilmselt kuluda paar päeva.

Jaa, muidugi, see on selge. «Potteri» tõlkimise ajal käisin mööda tube ringi ja pomisesin ja mõtlesin, mis kõlab hästi ja mis mitte, mis kõlab eesti keele moodi ja mis mitte.

Miks te ikkagi pedagoogiks ei jäänud?

Olen õpetanud inglise keelt ülikoolis neile, kes õppisid inglise keelt võõrkeelena, ja olen olnud ka teise klassi juhataja Lihula koolis. Oh, ei oska öelda... Ega sel õpetajaametil midagi viga ole, aga ju siis on mul suurem vajadus omaette istuda. Kardan ka, et mingil hetkel poleks mu jõud klassist üle käinud. Ma ei ole karmi käega distsipliininõudja, kus seda vaja oleks.

Kuidas teil õnnestus oma lapsed samale teele juhtida, kus ise käite?

Aga ma ei olegi neid samale teele juhtinud! Üks mu laps, Kaaren, töötab Catapult Filmis, ja teine, Kaisa, BNSis. Nad on küll mõlemad tõlkinud, Kaisa tõenäoliselt tõlgib ka edasi, aga see pole neil kummalgi põhitöö.

Abikaasa Peep Ilmetiga olete samuti koostööd teinud.

Ka abikaasa tõlgib aeg-ajalt, aga rohkem kirjutab, köidab ja luuletab. Kui koos töötame, siis eks ma seletan talle keelenüansse ja tema oskab siis paremini värsistada. Vaidlema otseselt pole me läinud. Mis seal ikka vaielda!

Olete võrrelnud tõlkimist muusika interpreteerimisega. Mis pilli mängite?

Ei mängi üldse pilli ja ei laula ka. Arvan lihtsalt, et see võiks olla midagi taolist. Sest nagu interpreteerimisel noodikiri, on ka tõlkijal tekst ehk noodid ees. Tegelikult võib ju kirjapandud muusikapala täiesti kihva keerata, kui seda saamatult esitada. Täpselt sama on tõlkega.

Kas vihastute tihti?

Eks ma ikka vihastan. Tuleb ette.

Mitu teost nädalas läbi loete?

Sõltub nädalast ja teostest. Pean läbi lugema kolm-neli raamatut kindlasti. Praegusel ajal on need enamasti käsikirjad, ja põhjusel, et kas neid tasub Eestis välja anda või mitte. Need saadetakse enamasti arvutis. Manusena.

Teie Varraku peatoimetajana otsustate ka avaldatavate teoste tiraažid?

Ma ei otsusta midagi üksinda. Teen ettepaneku kirjastuse kolleegiumile, arutame kõik koos läbi ja ühtlasi vaatame, milline võiks trükiarv olla. Püüame ära arvata, aga seda teha on praegusel ajal väga raske.

Kuidas sünnib õige arv?

Seda ei pruugi üldse juhtuda! Võib ka täiesti mööda panna.

Kui palju annate raamatuid välja ainult kommertseesmärgil?

Kui on hea kommertsraamat, peaks selle igal juhul välja andma, aga kommertsedu on Eestis ennustada ülimalt raske. Ma ei saa öelda, et olin täiesti kindel, et eestlased Stig Larssonit lugema hakkavad. Ei oleks pruukinud.

Oleme ju välja andnud sugugi mitte viletsama kommertspotentsiaaliga raamatuid, mis pole aga eriti populaarseks saanud, aga mida mujal maailmas müüakse miljoneid.

Milline see eestlase maitse siis on?

Ei tea!

Müstiline ja ettearvamatu?

Tänapäeva maailmas on üldse väga kummaline, mismoodi mõned raamatud väga edukaks saavad ja mõned, mis pole vähem head, ei saa. Jääb niisugune mulje, et üle maailma käivad lained, kus järsku loevad üht raamatut kõik.

Millest see sõltub, ma ei tea... Kas Stig Larsson on nii palju parem kui Henning Mankell? Ei ütleks. Üldse mitte ei ütleks. Aga midagi seal siis järelikult on. Või kaasnes Larssoniga legend, et autor suri enne, kui kuulsust nautida sai?

Või täpselt samamoodi – miks osutus menukiks Elizabeth Gilberti «Söö, palveta, armasta»? Täpselt samamoodi ei osanud keegi ennustada, et just sellest raamatust saab tohutu müügihitt, sest niisuguseid eneseleidmisraamatuid on maailmas teisigi.

Kui kaua üks laine kestab?

Kõigepealt kerkib see kusagil esile, siis tõlgitakse üle terve maailma, siis tulevad taha ajalehed, muud kanalid pasundavad ja võimendavad, ja kui lõpuks veel film tehakse, võimendab see omakorda. Järellainetusena kirjastatakse ja tõlgitakse ära absoluutselt kõik, mis teose autoriga seotud.

Seejärel jäädakse pikisilmi järgmist lainet ootama. Ja väga raske on ennustada, kust see tuleb. Sest kunagi pole see samast žanrist.

Praegu just huviga oodatakse, mis tuleb pärast Larssonit. Aga Larssoni tuules on üle maailma ära tõlgitud peaaegu kõik praegused rootsi ja norra krimikirjanikud. Näiteks Austraalia raamatumüügi edetabelis on ühekorraga neli rootsi krimikirjanikku! Niisugust asja poleks ma küll ette näinud.

Olete maininud, et tegelikult on maailmas kõik juba ära kirjutatud. Samamoodi on ju ka muusikas ja moekunstis – kõik kordub?

Kõik on juba ammu ära kirjutatud, sest millest kirjutatakse? Sellest, mis inimestele hinge läheb: elu, sünd, surm, armastus, eneseohverdus, võim ja nende variatsioonid. Kõik see leidub ka raamatutes, mida klassikaks peetakse.

Jumal hoidku, seda on juba «Iliases» ja «Odüsseias»! Aga eks taustad muutuvad, see, mismoodi asja kujutatakse, muutub, ja muutub ka, mismoodi praegused lugejad midagi vastu võtavad.

Selge on, et paljud praegused noored ei taha süveneda pikkadesse aruteludesse. Mäletan, kui hakkas ilmuma «Seiklusjutte maalt ja merelt», sai lehekülgede kaupa looduskirjeldusi loetud.
«Sõda ja rahu» sai ka tänu kirjeldustele kiiresti läbi.

Jaa, just nimelt! «Kolmes musketäris» samamoodi. Praegusaja seiklusromaanid on hulga napimad – aruteludele pikalt aega ei raisata, kogu aeg peab tegevus toimuma.

Samas on hoopis teistsuguseid suundumusi. Kas või seesama krimikirjandus – žanr on läinud oma parimate esindajate puhul aina lähemale väärtkirjandusele, sest sisse on tulnud väga tugev ühiskondlik taust, muutunud väga sotsiaalseks ja psühholoogiliseks.

Kas näete ka mõne Eesti autori potentsiaali maailm vallutada?

Kuivõrd maailm vallutada, seda on raske ennustada, aga loodan väga, et Andrus Kivirähki tõlgitakse millalgi rohkem, ja loodan, et ka inglise keelde. Üsna edukalt tõlgitakse Tiit Aleksejevit ja hea tõlkimispotentsiaal on Indrek Harglal. Loodan südamest, et ka Ene Mihkelsoni «Katkuhaud» tõlgitakse soome keelde ja sellele järgnevad tõlked teistesse keeltesse.

Kas mõni meie kirjanik võiks olla Soomes sama populaarne kui Sofi Oksanen Eestis?

Muidugi võiks. Oksanen on Eestis populaarne, sest ta kirjutab Eestist. Miks ta aga mujal populaarne on – sest see raamat on hästi kirjutatud! On emotsionaalne ja haarab lugeja tähelepanu esimesest leheküljest. Ja ei saa taas öelda, et maailmas pole avaldatud ühtki teist samal tasemel raamatut, aga miks Oksaneni nii palju on tõlgitud ja miks nii hästi vastu võetud – ma ei tea!

Tunnetuse küsimus?

Väga paljus, jah. Ja see läheb tihtipeale nagu tuli. Kui kusagil mõni teos hästi vastu võetakse, hakkab see maailmas levima. Aga küll tuleb ka vastureaktsioon – leitakse, et mida enne taevani ülistati, ei kõlba järsku enam üldse mitte kuhugi. See on väga inimlik. Täpselt nii oli see ka «Potteriga», nii on see Oksaneniga.

Milline on kirjaniku loodud maailm, mis teid köita ei suuda?

No on mingid raamatud, mis ei sobi. Üks selline oli näiteks Margaret Atwoodi «Teenijanna lugu». Või William Styroni «Sophie valik». Mõlemad suurepärased raamatud, aga kui ma ­tean, et pean seal maailmas elama, siis... Ilmselt puudutas see mind kuidagi nii, et ma ei tahtnud selle maailmaga koos elada.

Aga mis ühele ei sobi, sobib teisele suurepäraselt. See on ka üks põhjus, miks Varrakus ei sunnita kedagi midagi tõlkima.

Kui palju loete ja unustate?

Muidugi kuigipalju unustan, sest teisiti pole võimalik. Vahel on vaja tahvel tühjaks teha, et sinna midagi muud mahuks. Osa asju aga ei taha unustada. Olid ajad, mil lugesin läbi iga raamatu, mida alustasin.

Umbes samal põhimõttel nagu Bennetti «Tema majesteet lugejas» ütles kuninganna, et kui toit taldrikule panna, tuleb taldrik tühjaks süüa, ja kui raamatut alustada, tuleb see lõpetada. Nüüd olen veendunud, et ei pea lõpetama. Mõnikord selgub juba poole raamatu peal, et ei tahagi nagu.

Ma millegipärast ei usu, et te pole ise ühtki kirjanduslikku katsetust teinud?

Ma kirjutasin luuletusi... Aga ei midagi rohkemat!

Millest?

(Naerab.) Oh jumal, millest ikka kirjutatakse... Kunagi olid niisugused folklauljad nagu Reet ja Riina Valgmaa, kirjutasin neile laulusõnu. See algas ehitusmaleva rühma isetegevuskavast.

Oli see looduslüürika?

(Naerab.) Ei, see ei olnud looduslüürika!

Kui te poleks Varraku peatoimetaja, mis tööd teeksite?

Ma ei tea, mis ma teeksin. Olin varem Eesti Instituudis, veel varem vabakutseline tõlkija... Matsalu looduskaitsealal olen linde rõngastanud, oi armas aeg, see võis olla 70ndate lõpul, ning käisin looduskaitseala töötajatega välitöödel.

Ja igasugu huvitavaid elukutseid sain ehitusmalevast – kolmanda kategooria müürsepp, väikekraana Pioneer juht... Sain isegi paberid, aga neid pole vist enam alles.

Kas saaksite praegugi kraanajuhtimisega hakkama?

Vaevalt. Müüriladumine nii hull ei olnud, sellega ikka hädaga saaksin hakkama, aga ma ei tea, kas julgeksin kraana kallale minna...

Millega võluvad teid ulme ja muinasjutud?

No ikka see teistesse maailmadesse minek. Eriti ulmes, kus vaadeldakse inimkonna võimalusi ja viiakse need äärmuseni, vaadatakse inimesi nendes olukordades. See aitab selgemalt vaadata ühiskonna suundumusi ja kuhu nendega võib välja jõuda. Sellest ka antiutoopiad, kuidas inimühiskond ennast hävitada võib või püüab muutuvates tingimustes ellu jääda. Vigu parandada, kui see õnnestub.

Aga fantaasiakirjandus ongi tänapäeva muinasjutud.

Kas teis on peidus maailmavalu?

(Naerab.) Ma ei ütle selle peale ei ega jaa!

Üks teie hobi on ka filmikunst.

Mulle meeldivad mõned väikesed kammerlikud filmid, Põhjamaade omad näiteks, kus on juttu igapäevasest elust ja inimestest, kes endaga väga hästi toime ei tule. Neis filmides on niisugust... mõrkjat inimlikkust sees. Nagu näiteks «Elling». Siis taanlaste «Itaalia keele tunnid algajatele»... Meeldivad Jim Jarmush ja Neil Jordan...

Samas meeldivad mulle ka suured vaatemängud – näiteks hiljuti ekraanidel olnud «Algus», üldse Christopher Nolani asjad meeldivad. Teleseriaalidest armastan Joss Whedoni lavastatud sarju, nagu näiteks «Firefly» ja «Vampiiritapja Buffy».

Mis pilguga poja Kaareni lavastajatöid vaatate?

Huvitatud pilguga. On väga tore, kui lapsed on kasvanud sellisteks, kellega sul koos olla on huvitav ja väga hea olla. Tema lavastas ka «Riigimehed», «Tujurikkuja» ja mängufilmi «Malev».

Kas vaatate ka «Eesti laulu» võistlust?
Jah, ikka!

Kuidas teile sealsed laulutõlked tunduvad?

Oh jumal, need on nii sõnasõnalised ja jaburad! Kui vaadata filmide tõlkeid, on need täpselt sama jaburad, kinos on õnneks tase parem. Eriti huvitav tendents on Fox Crime’i kanalil, kus tõlkija on otsustanud dollarid eurodeks teisendada ja esineda näiteks niisuguste tõlgetega nagu «esoteerikamaailma Peep Vain». Nimetaksin seda liigseks mugandamiseks ja nii ei tohiks teha.

Kuidas saada lahti «tšillimisest» ja «hängimisest»?
Noortelaenudest ei saagi lahti, mingil hetkel lähevad need üle. Kui kehtestada ranged reeglid, et neid ei tohi kasutada, ei tule sellest nagunii midagi välja.

Mis inimeste sõnavara hoiab, ongi lugemine. Ja paratamatult on nii, et sõnavara tuleb ilukirjandusest. Just eesti keeles kirjutavad kirjanikud ja luuletajad on need, kes meie keelt rikastavad ja avardavad. Täpselt samamoodi ka tõlkijad.

CV
Krista Kaer

Sündinud 20. juulil 1951
Lõpetanud Põima algkooli, Tapa 1. keskkooli ja Tartu Ülikooli inglise filoloogina
Töötanud aastatel 1976–1977 Lihula keskkoolis õpetajana, oli aastatel 1978–1980 Matsalu looduskaitseala haljastustööline
Tegutses aastail 1980–1990 vabakutselise tõlkijana, 1991–1995 tõlkija Eesti Instituudis
Kirjastuse Varrak peatoimetaja alates 1995. aastast
Tunnustus: kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (2000), Valgetähe V klassi orden (2001)

Abielus kirjanik Peep Ilmetiga, poeg Kaaren ja tütar Kaisa

Arvamus

Kaisa Kaer
tütar

Tütrena seostuvad mul emaga ennekõike tema lihtsalt üliinimlik isetus ja empaatiavõime. Temast kiirgab lahkust, kuid ta ei pea arvet selle üle, mida ta vastu saab, ei arva, et maailm on talle midagi võlgu. Emal on kuulamiseks alati aega ja alati on ta rahulik, arukas, toetav.

Tema kannatlikkus on seda imetlusväärsem, et olin üks erakordselt kangekaelne ja pehmelt öeldes mitte eriti malbe lapsuke – kord pidi ta sõna otseses mõttes mu suu seebiga puhtaks pesema. Mõistmist ja soojust jagub tal ka paljudele teistele ning tänu sellele on tal hulk toredaid ja huvitavaid sõpru, kellega mul on olnud au koos üles kasvada.

Kindlasti tuleb mainida tema huumorimeelt. Temaga pisarateni naermine on üks paljudest põhjustest, miks ta ei ole mulle mitte niivõrd Ema kui lähedane sõber.

Vahest kõige rohkem imetlen, kuidas lugemine on talle nagu hingamine, samuti tema oskust rääkida raamatutest nii, et sa tunned, et pead selle kohe ühe hingetõmbega läbi lugema, ja seda tuleb ette keskmiselt kaks korda päevas.

Teda ajendab siiras ja vaibumatu kirg heade raamatute vastu ning soov seda rõõmu, mida need talle pakuvad, võimalikult paljude inimestega jagada. Just see kirg ja tema meeletu töövõime on kindlasti ka Varraku edule kaasa aidanud.

Festival
Mai lõpul toimuva Tallinna kirjandusfestivaliga seoses on Krista Kaera ülesanne kutsuda Eestisse maailmakuulsaid kirjanikke, kes kohtuvad lugejatega ja annavad ka autogrammi.
«Mujal maksavad inimesed suure kirjanikuga kohtumise eest suurt raha, meil on see tasuta,» räägib Kaer. «Kõik soovijad võivad sisse astuda ja kuulata!»

Tulemas on ajaloolane, Oxfordi ülikooli õppejõud Robert Service, tuntud prantsuse filmirežissöör ja kirjanik Philippe Claudel, Prantsusmaal elav eestlannast kirjanik Katrina Kalda, krimikirjanik Jason Good­win jpt.


Lugemisvihjed
• Kazuo Ishiguro «Nokturn»
• Nicole Krauss «Armastuse ajalugu»
• Indrek Hargla kriminaalromaanid
• Carlos Ruiz Zafon «Inglimäng»
• Daniel Pennac «Nagu romaan»