Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Liiga leebes võtmes farss

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Hendrik Toompere «Bella figuras» mängivad Inga Salurand ja Ivo Uukkivi. | FOTO: Mats Õun

Yasmina Reza näidend «Bella figura» peidab endas vihjamisi mitmeid selliseid mänguvõimalusi, mida Hendrik Toompere lavastajana oskab väärtustada ja edasi arendada. Selles on näiliselt olmeline situatsioon, millele sellesse sattunud tegelaste psüühika reageerib aga nõnda, et toob esile ja pöörab pahupidi nende hirmud, ettekujutused ja alateadvuslikud ängid. «Bella figuras» jääb see psühholoogiline polüfoonia aga kuidagi kammitsetuks.

Iga tegelase puhul eraldi on tema eripärad ja n-ö elatud elu slepp küll jälgitavad, kuid kogutervikus ei sünni sellist kummastatust, mis paneks meid argiolukordadele värske pilguga vaatama ning nende varjus imesid avastama.

Esmane põhjus näib peituvat näidendis endas. Tellimustööna kirjutatud näidendis – mis muidugi ei tähenda, et tellimuslikkus juba eos välistaks sügavuse, suur osa kultuuriajaloost kinnitab vastupidist – ei ole justkui suurt käivitavat probleemi, millega autoril olnuks lähedasem hingeside. Ta on võtnud lähtepunktiks abielurikkumise, sellega vahele jäämise ning sellele järgnevad pihtimuslikud sissevaated tegelaste hingeellu, kuid seda kõike on tehtud justkui lihtsalt käsitööliku osavusega, sügavama südamevaluta, mis muudaks kujutatud olukorra autori jaoks eksistentsiaalseks pöördepunktiks.

Siiski, üks teema näib Rezad selles suhtepuntras iseäranis huvitavat. See on just nimelt toimuva väline külg, muster, millesse tegelased end ühiskondliku arvamuse ja oma sisemise ebakindluse tõttu sobitada püüavad. Mitte lihtsalt tavad ja käitumismallid, vaid surve, mis sunnib tegelasi vigu tegema, ennast avama ning käivitab intriige ja konflikte.

Toompere on selle pooluse esile toomisel jäänud justkui liiga tagasihoidlikuks või taktitundeliseks. Pärast jõulist avangut, kus juba esimestes repliikides paljastub peategelastest armukesepaari, Andrea (Inga Salurand) ja Borisi (Ivo Uukkivi) võrdlemisi konfliktne suhe ning kus kerge autoõnnetuse tõttu sattutakse terveks õhtuks Érici (Raimo Pass), Françoise’ (Hilje Murel) ja Yvonne’i (Mari Lill) pealesunnitud seltskonda, jääks nagu mingi energialaeng kasutamata ning iseenesest keeruka sisemaailmaga tegelased jäävad oma suhteid harutama leigevõitu konversatsioonidraama võtmes.

Iga näitleja mängib eraldiseisvana lahti ka oma tegelase isiksuslikud eripärad. Eriti värvikalt teevad seda omamoodi hingesuguluse avastanud Andrea ja Yvonne. Edukate kodanlaste seltskonnas, mida Boris, Éric ja viimase naine Françoise püüavad pingutatult ja piinlikult koos hoida, lubavad Érici ema Yvonne ja Borisi armuke Andrea enesele vabadusi, millest nähtub, et neil pole midagi kaotada.

Mari Lille Yvonne teeb seda väliselt ekspressiivselt, oma rohkeid veidrusi justkui poja ja minia kiusamiseks üha uuesti ja uuesti jutuks võttes, andes oma käitumisega mõista, et seda kujundavad nii tarbitavad tabletid, sünnipäeva puhul joodud alkohol ning aeg-ajalt alt vedav mälu, samas jättes avatuks ka võimaluse, et ta käitubki väljakutsuvalt üksnes selleks, et kaaslaste reaktsioone testida.

Inga Saluranna mäss seltskondliku etiketi vastu on väljakutsuvam ja kahtlemata teadlik, ennekõike Borisile suunatud, saades eriti kahjurõõmsat lisaenergiat teadmisest, et Françoise on Borisi naise sõbranna, kuid kui Yvonne’i ebakonventsionaalsus on ülevoolav ja ekstravagantne, siis Andrea pöörded on täiesti etteaimamatud ja omamoodi psühhedeelsed.

Puudu jääb aga koguterviku dünaamikast, tundest, et iga pisimgi provokatsioon paneb tööle ka teiste tegelaste tajud ja ellujäämisinstinkti, sundides esmalt ärritajale reageerima, seejärel kohe igaks juhuks peeglisse vaatama, selle liigutuse naeruväärsust taibates veelgi rohkem segadusse sattuma, ja nõnda lõpmatus ringis ning viiehäälselt.

Toomperele meeldib näiliselt argise tagant kaevata välja ootamatut ja valgustuslikku. Nõnda valib ta ka lavastamiseks tihtipeale näidendeid, kuhu sellised teadvusenihestused juba sisse kirjutatud. Vahel tundub aga, et kui sellised nihestused on juba dramaturgiliselt välja töötatud, võtab see lavastajalt vähemaks avastamisrõõmu ja loomeleidlikkust.

Nii on sellised ootamatused ilmnenud jõulisemalt hoopis mõningais Toompere dramatiseeringuis või tühikuid täitma sundivais fragmentaarsema koega näidendeis. «Bella figura» jääb näidendina justkui kuhugi vahepeale. Tegelaste käitumisloogika on küll kohati määramatu, kuid selles puudub ka piisav jõud, et tekkivad lühised kutsuksid esile suuremaid elektrikatkestusi. Valdavalt olustikulises võtmes lavalahendus võimaldab küll tegelastele erinevaid lineaarseid monolooge, kuid need ei liitu selliseks dialoogiks, kus iga uus pööre tingiks täiesti uue reaktsiooni.

Näidendi pealkirja ja Toompere mängutundlikkust arvestades oleks lavastus võib-olla jõulisem ja mitmekihilisem, kui lavakeel oleks juba läbiva võtmena tinglikum, stiili (etiketti, tavasid ja kombeid) rõhutav, ehk koguni omamoodi farsilik. Ühesõnaga mängulaad, mis on ühtaegu oma rõhutatud välisest vormist teadlik ning teisalt iga järgmise käiguga ületab seda.

«Bella figura»

Lavastaja Hendrik Toompere

Kunstnik Jaanus Laagriküll

Tõlkinud Margus Alver

Osades Inga Salurand, Hilje Murel, Ivo Uukkivi, Raimo Pass, Mari Lill.

Esietendus 9. novembril Eesti Draamateatris

Tagasi üles