Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Tabamata ime» tabatud varjud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Leo Saalep (Hannes Kaljujärv) ammutab enesekindlust Lilli Ellerti (Merle Jääger) sülelusest. | FOTO: Alan Proosa

Hämmastav! Nagu polekski kulunud sajandit, mis lahutab meie aega Vildest, kui ta «Tabamata ime» kirjutas ja kui see 1913. aastal Estonias ja Vanemuises skandaaliga lõppenult esmakordselt lavastati. Sest kõik see, millega laval silmitsi seisame, on Eesti lähiminevik ja tänapäevgi. Ja mitte ainult kultuuri-, vaid veelgi enam ehk majandus- ja poliitilises ilmas.


See nõrkemiseni edukultus (kõik need «hüppavad tiigrid», odav tööjõud, iga hinna eest rahasüsteemi vahetus jms), Euroopa-paituse nurumine (vaat, kui tublid me oleme, meie riigil pole võlgu ja rahvas ei käi ka veel püksata!), see Eesti enda elu lakkamatu allutamine võrdlusele teistega (à la «tegija on see, kes Euroopas või maailmas läbi lööb») – kõik see väikese ja noore rahvuse alaväärsuskompleksist tulenev käitumine on iroonilises alastuses meie eest «Tabamata imes».

Lavastuse tänapäevalikkust rõhutavad Joel Sanga kohendatud Vilde tekst, Ervin Õunapuu kujundus (kesksel kohal juveelipoe vitriinid) ja osalt ka Reet Ausi kostüümid.

Lavastaja Roman Baskini saatesõna kavalehel üksnes kinnitab lavastuse ideelist lähtealust: «Tundub, et meie valusamaks lastehaiguseks on endiselt käärid isiklike ambitsioonide ja tegelike võimete vahel. See kuristik on sageli tapvalt ületamatu. Ja muidugi meeletu edukramp, ükskõik mis hinnaga. Seegi paneb sageli katuse sõitma ja tee eneseni venib veelgi pikemaks.»

Nõus. Ja kogu lavastus on selle tõestus. Mingil hetkel jäin mõtlema, kas Leo Saalep pole mitte Eesti enda kujund: väga madalast tõusnud, paleustest pimestatud, omaenda esimestest imetegudest joobunud, kõike korraga kätte ihkav inimene, kellele karmis olelusvõitluses võidakse ühtäkki öelda: «Teate, see teie ime, noh, selle oleme meie teile võimaldanud, sest et see meile kasulik on olnud. Uskuge aga pealegi sellesse ja rabelege aga edasi!»

Ahaa-elamuseta

Ma mõtlesin sellele, et küsimus pole «tabamata imes», mis keskpärast pianisti Saalepit tabab, kui organistist muusikakriitik Heinemann ja oma projekti luhtumise eest kätte maksev Lilli Ellert seda tunnistavad. See päris küsimus on või algab «tabamata ime»  varjudest, sellest hüsteerilis-neurootilisest tõmblemisest, erinevate kildkondade vahelisest heitlusest, jala taha panemisest, pidevast väljapoole elamisest, et aga kuidagi olla imetletav isegi siis, kui selle imetluse põhjus jääb tabamatuks.

Nõnda kõlab tänapäeva «Tabamata ime» hävitavalt meie staarikultuse pihta. Nii nagu Vilde aegadel staare tehti, nii tehakse neid praegu publiku üleskütmise, produtseerimise (Saalepki on ju Lilli kreatsioon) ja kloonimisega.

Vilde näidendis on aga sügavamaid kihtegi kui rahvustõusikluse, tühisuse paraadi ja egoismi kriitika. Tõtt-öelda läksingi vaatama uut «Tabamata ime» ootuses, et kas on lavastaja ja näitlejad suutnud välja mängida ka midagi niisugust, mida me klassikat üle lugedes või seda lavastades kogeme ahaa-elamusena. Midagi niisugust, mille osaliseks olen saanud Tallinna Linnateatris Tammsaare-tõlgendusi vaadates.

Ei taha siin sugugi üht teatrit või truppi teisega võrrelda, veel vähem vastandada. Aga pean tunnistama, et midagi uut ma Vilde-tõlgendustest Vanemuise lavastuses ei leidnud. Ometi on selleks võimalusi.

Kas või näiteks juba algusest peale oma keskpärasusest teadlikus Saalepis pesitseva ema-kompleksi kui Saalepi neurootilisuse tegeliku põhjuse võimendamises. Seda kompleksi on analüüsinud Vaino Vahing 2006. aastal (vt artiklikogumik «Igihaljas Vilde», 2009), viidates võimalusele, et Vilde tundis Freudi loomingut.

Eeva Marlandis, keda pigem jääkuningannalikult kui päikeselise sära või emaliku leebusega esitab Liina Olmaru, kehastub poputav hea ema, kes loodab, et pojast saab ikka lõpuks asja. Ja tema vastandis, vampnaises Lilli Ellertis (Merle Jääger) asub omakorda niisuguse ema arhetüüp, kes tahab omaenda luhtunud ambitsioone poja kaudu teostada. Sest mitte ainult Eeva esmast ilmumist lavale saatev Saalepi karjatus «Eeva!» ei paljasta Saalepi mutterimago’t (Vahingu väljend), seda kroonib ka Leo põlvitamine Eeva ees ja tema hullumine näidendi lõpus.

Miks mitte kärpida

Aga olgu, ärgem otsigem lavastusest seda, mida seal pole. Ent etteantud raamideski oleksin tahtnud näha sügavamat psühholoogilisust, seda ibsenlikku (Vilde näidendi eeskujuks on peetud «Hedda Gablerit»), vaatajaidki kurnavat pinget. Praeguses – ehk liigagi värskes esituses – oldi sageli sõltuvad teksti andmisest, rohkem kui selle läbielamisest.

Äkki tulnuks Vildet hoopis kärpida, sest nagu ta ise on oma meistriteose kohta öelnud: see on konversatsioonidraama, mis nõuab näitlejailt tekstiga täiuslikku samastumist. Mis nõuab ka pause, selleks et ilmed, žestid, hingelised läbielamised jõuaksid saali kanduda. Ma oleksin niisiis «Tabamata ime» varjude kõrval tahtnud näha ka mänguvarjundeid.

Uuslavastus

Eduard Vilde
«Tabamata ime»
Lavastaja Roman Baskin. Lavakujundaja Ervin Õunapuu. Kostüümikunstnik Reet Aus. Muusikaline kujundaja Tõnu Naissoo
Osades Hannes Kaljujärv, Merle Jääger, Liina Olmaru jt
Esietendus 19. veebruaril
Vanemuise teatris

Tagasi üles