Sten Sheripov: kui lastele midagi meeldib, on see juba ennast õigustanud

Sten Sheripov Foto: Heikki Leis

Kunagi küsiti minult, mida arvan geeniuse mõistest. Ei mäleta täpselt, mida vastasin, aga näitena tõin Sten Sheripovi. Sellist juttu on isegi ehk natuke kahtlane ja piinlik ajada, kuid ajada tuleb, sest minu meelest on ta popmuusika geenius, tema loodud muusikal on mingisugune kerge, sundimatu ja ühtlasi ka paratamatu olek. Selle puhul ei teki küsimust, miks ta on, sest ta lihtsalt on.

Sheripov kirjutas ja produtseeris Eesti selle aasta parima popiplaadi, Jüri Pootsmanni «Täna». Sellest on räägitud ka kui uuest tasemest popi produtseerimises siinmail. Ka on ta oluline ja nõutud filmimuusika helilooja. Tänavu on lisandunud CVsse «Polaarpoiss», Prantsuse, Laose ja Eesti ühisfilm «Kallis õeke» ja «Mandariinide» režissööri Zaza Urušadze viimane töö «Munk». Suvel tegi Sheripov käe valgeks ka teatris, kirjutades muusika Jaanus Rohumaa lavastusele «Suveöö unenägu».

-Alustaks hoopis Röövel Ööbikust. Röövel Ööbikuga olete viimasel ajal live’isid teinud. Kas uue materjaliga on ka plaati oodata? Räägi pisut selle «eeskava» tekkimisest.

Hiljuti esinesime Helsingis tech-konverentsi Slush peol, kus siis olid koos start-up’id, investorid, ajakirjanikud üle maailma. Ühesõnaga, turupidu. Seal tekkis meil mõte uut kava plaadina üldsegi mitte välja anda. Et see muusika jääkski ainult lavale ja kes soovib kuulata, võib tulla kontserdile. Kui tänapäeval on (eriti muusikas) paljud asjad väga kergesti kättesaadavad, võiks teinekord olla ka midagi teistmoodi.

-Kuidas su teed Jüri Pootsmanniga ristusid ja mis on temas kui lauljas sellist, mis sind niimoodi ära sättis, et võtsid nõuks teda produtseerida? Kuidas sa iseloomustaksid Jüri Pootsmanni lauljana?

Teed ristusid nii, et plaadifirma Universal tegi mulle ettepaneku temaga koostööd tegema hakata. Lauljana on ta samasugune nagu inimesenagi – hea. Temas on mingi inimlik headus, mis minu arvates kuidagi peegeldub ka tema laulus. Mäletan hästi 80ndate lõpu ja 90ndate alguse noorte küünilist atmosfääri, selle taustal on olnud huvitav teha koostööd inimestega, kes ei ole sellisest maailmast üldse mõjutatud.

-Plaadi pealkiri on «Täna». Selle puhul on rõõm tõdeda midagi, mida Eesti popmuusika kohta väga tihti tõdeda ei saa: et tegu on nüüdisaegse popiplaadiga. Milline on sinu suhe paljude kirutud nüüdisaega?

Nüüdisaja vastu kõige laiemas mõttes tunnen ma kohutavalt suurt huvi. Ta võib küll olla hirmutav, aga ta on ääretult atraktiivne. Nüüdisaega peetakse tihti millekski madalaks ja labaseks, kuid ta võiks olla nagu portaal, läbi mille saab kultuuri siseneda ja vaadelda tänapäeva inimest. Et milline ta on.

Selles mõttes ei ole nüüdisaja vastu huvi tundmine mitte eesmärk, vaid vahend.

-Jüri Pootsmanni plaadist on isegi rohkem räägitud kui sinu plaadist, kuidas sa sellisesse olukorda suhtud?

Ma arvan, et see ei ole täpne. Peale Jüri, kes lõi kaasa nii muusika kui ka sõnade koha pealt, on selle plaadi juures teisigi kaasautoreid, nagu näiteks Raul Ojamaa ja Kostja Tsõbulevski, taustalauljana andis oma osa muusikasse ka Renae Rain. Sõnade juures olid kaasautoriteks Marten Kuningas («Loving Arms») ja Veiko Tubin («Ootan und»).

Mu hea sõbra Kostja Tsõbulevskiga seoses meenub see, kui lindistasime meie kahe tehtud lugu «Teisel pool». Oli päris hiline õhtu, istusime stuudios kolmekesi ja arutasime, mis ja kuidas teha.

Jüri tõusis püsti, pani klapid pähe ja hakkas laulma. Järsku ma saan aru, et see ongi nüüd see hetk, kus sünnib midagi väga head. Kui tuli teise salmi algus («Kas usud mind…»), vaatasin üle õla Kostja poole: mõlemad naeratame, raputame imestusest pead ja oleme lihtsalt rabatud. Ma arvan, et see on Jüri parim esitus sellel plaadil.

-Mulle tundus «Täna» kui teatava ideaali otsing ja ka leidmine. Mida sa sellest arvad?

Kindlasti. Tegelikult oli päris keeruline leida tasakaal keerulisuse ja lihtsuse vahel. Ma tavaliselt armastan juhuslikkust. Siin on küll juhuslikkus aluseks võetud, aga tulemuses on midagi rangelt mittejuhuslikku.

-Kas ideaalid on (pop)muusikas olulised?

Minu jaoks on, aga see ei tähenda, et see peaks kõigi jaoks nii olema. Teiselt poolt, liiga suured ideaalid võivad segada ka millegi enneolematu sündi.

-Kuulsin kord ühest raadiosaatest, kuidas mainisid, et tänapäeval on kõik nii andekad. Oled sa siiani seda meelt?

Kui arvestame, et iga kümne aastaga lisandub maailma umbes miljard inimest, nendest kümme protsenti on ehk andekad, siis viimase kümne aasta jooksul on selliseid inimesi lisandunud sada miljonit. Päris palju. Kui ma vaatan näiteks Jüri bändis mängivaid muusikuid, siis mul jääb suu lahti.

-Jüri Pootsmann võitis staarisaate. Milline on sinu suhe sellesse saatesse, peale selle, et nii Pootsmann kui ka Marten Kuningas, keda sa samuti oled produtseerinud, on selle kaudu tuntuks saanud? Tagurlikumad inimesed on arvanud, et see formaat on evil. Milline on sinu seisukoht ?

Igas asjas on midagi evil. Seda saadet on muidugi väga kerge kritiseerida. Aga tegelikult on ju tegemist tavalise telesaatega, mis meeldib väga lastele. Ja olles ise kahe poja isa, võin öelda, et kui lastele midagi meeldib, siis ta on ennast juba õigustanud.

Muidugi on siin ka omad ohud: mu kolmeaastane poeg Paul on nüüdseks kuulanud Pootsmanni laulu «Aga siis» juba umbes aasta otsa, iga päev oma kümme korda. Võiks öelda, et teatud piir on juba ületatud. Ja alguse sai see kõik omamoodi sealtsamast staarisaatest…

-Mis sulle meeldib popmuusikas või muusikas üldse a.D. 2016 meeldib ja mis ei meeldi?

Popmuusikas tundub mulle kõige huvitavam see hüpertänapäevane osa, mida esindavad näiteks Travis Scott, Future jne. Aga ega seda muidugi kaua ei jaksa kuulata. Mis ei meeldi… see «vana hea» stiil, kus heavy-taustale laulab ooperihäälega naine. Iga kord.

-Mõned on seisukohal, et «kunsti» on keerulisem teha kui asja, mis peaks ka müüma.

Mõned on jällegi vastupidisel seisukohal, et «kunsti» on hirmus lihtne teha ja midagi, mis pärismaailmas müüks, jällegi keeruline. Aga ideaalis võiks olla nii, et heal kunstil oleks võimalikult suur auditoorium, ükskõik, kas siis tänu müügile või millelegi muule.

-Kui oluline on, et «Täna» ka hästi müüks?

Auditooriumi suurus on ikka oluline.

-Millised on su ambitsioonid popiprodutsendina, arvestades kasvõi seda, et Universal on rahvusvaheline plaadifirma?

Mul popiprodutsendina lähiajal ambitsioonid puuduvad. Asi, mis mulle enim huvi pakub, on siiski filmimuusika, muusika seriaalidele, etendustele. Viimasel ajal on ka lisandunud muusikatoimetaja töö, st muusika valimine, mis on veel eraldi ääretult huvitav ala. Ees seisab töö mitme filmi ja seriaaliga.

-Mida ma pean tegema, et sa näiteks minu filmile muusika kirjutaksid? Mis selles filmis peaks olema?

Sinule teeks igal juhul. Lihtsam on öelda, mida seal võiks mitte olla. Propagandat ei teeks.

Naiivsust võiks mitte olla. Meeldivad režissöörid, kes oma tegelastesse hästi suhtuvad. Seejuures – ega ma ei oska väga lühidalt lahti seletada, mis see «hästi» sellises kontekstis tähendab. Võibolla seda, et ei naudita oma tegelaste allakäiku? Aga iga filmitöö on erinev, just siin peitubki selle töö võlu. Iga filmi puhul on erinev koosseis, pillid, rütm, stiil. Ja lisaks – muusika alati muudab filmi.

-Millised oleksid su kõigi aegade viis lemmikut plaadiprodutsentide ja filmimuusika hulgast?

Muusikas on lemmikprodutsendid Quincy Jones, Jeff Lynne, Rod Temperton, Kevin Shields, Giorgio Moroder, Moodymann, Joe Meek jne. Lemmikfilm nii muusikakasutuse kui ka kõige muu poolest on alati olnud «Shining».

Aga viimane suurem kogemus oli eelmisel nädalal Ennio Morricone kontserdil Helsingis – «Hateful Eighti» (mille eest ta ka oma kauaoodatud Oscari sai) muusikat kuulates. Laval oli suur, umbes 60–80-liikmeline koor ja Tšehhi Rahvuslik Sümfooniaorkester. Istusin kolmandas reas ja olin täiesti rabatud. 88-aastaselt luua muusika, mis on sellisel tasemel! Mul üks sõber rääkis hiljuti, et tal firmas räägivad 50-aastased mehed sellist juttu et «mis meie enam, aeg on teatepulk noorematele üle anda, peaasi, et ilma peaks». Tõesti, mehed, võtke eeskuju.

-Mida arvad alkoholiaktsiisi tõusust?

Tõstku terviseks!

Sten Sheripov

-Röövel Ööbiku ja Vaiko Epliku Eliidi tegevliige

-Mänginud J.M.K.E.-s ja Holmesis

-Teinud muusikat filmidele «Jan Uuspõld läheb Tartusse», «Kirsitubakas», «Lumekuninganna», «Kormoranid» jt