Helgi Sallo ja Liina Vahtriku lavaelu Gerda Murrena kinnitab usku teatriime jäävusse

Pille-Riin Purje
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heidi Sarapuu lavastus «Saatuslik nahkhiir», fotol Helgi Sallo.
Heidi Sarapuu lavastus «Saatuslik nahkhiir», fotol Helgi Sallo. Foto: Teet Malsroos

Variuse teatri uuslavastus «Saatuslik nahkhiir» jätkab estoonlaste elu- ja lavasaatuste väljavalgustamist. Gerda Murre (1913–1981) dramaatilise elutee on kavalehel sõnastanud Arne Mikk: «3 aastat primadonnana, 15 aastat vangina, 7 aastat vabakutselisena ning 18 aastat valvelaua ametnikuna...» Nood kontrastsed eluetapid mahutab Heidi Sarapuu lavastusse, mis ajaliselt lühike ja tähendusmahult avar.

Tundetoonilt läheneb «Saatuslik nahkhiir» Variuse lavastusele «Suurem kui saatus» (2015), kus keskenduti Nikolai Kultase elukäigule, puudutades ka Estonia teatrilugu. Võrreldav on kahes lavaloos inimväärikus, elujaatus ränkades katsumustes. 

«Saatusliku nahkhiire» trumbiks on Gerda Murre rolli jagamine Helgi Sallo ja Liina Vahtriku vahel: mõlema stiilitunnetus ja endastmõistetav daamilikkus ei jäta kahtlustki, et noor operetitäht (Vahtrik) ja Siberist naasnud Estonia valvelauatädi (Sallo) on üks ja seesama inimene. Kui vaadata fotosid kavalehel, torkab silma osatäitjate väline sarnasus Gerda Murrega, eriti iseloomulik napp naeratus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles