Laenasin kinodesse jõudnud Itaalia filmi «Pisut põrunud» («La Pazza Gioia») pisikese tutvustuse kirjutamiseks pealkirja ühest lugemist väärt blogipostitusest, kus räägitakse hullumeelsusest kui uskumatust ja imelisest kogemusest, mida pole paljudele (õnneks) antud. Rännakust iseenda leidmiseni, et jõuda arusaamiseni, kes tegelikult ollakse.
Teatud mõttes jõudis «Pisut põrunud» kinodesse väga õigel ajal, olles Ridley Scotti 1990ndate märgilise ja omas žanris siiani ületamata linatöö «Thelma ja Louise» nüüdisajastatud versioon. See ei ole järjekordne euroopalik naiste appikarje stiilis «Vägista mind» (režissöörid Coralie Trinh Thi ja Virginie Despentes), mis nii heas kui ka halvas mõttes šokeeris kinopublikut millenniumi alguses.
Action, tagaajamine, seks, naistest ülesõitvad idiootidest mehed ja neid tümitavad üleolevad naised – unustage kõik need girl power-žanrile külgepoogitud totrad klišeekäigud, mis on lihtsalt igavad. Elu on tänapäeval juba niigi hullumeelne ja huvitav, et sellele veel midagi napakat lisada.
Kuigi ma seda ei soovi, saab siinkohal kõnelda ikkagi naistefilmist, sest naistest, õigemini kahe naisindiviidi mässust ebanormaalsuse vastu «Pisut põrunud» tõepoolest räägib. Räägib sellest küll midagi nägematult uut sisse toomata, ent siiski piisavalt originaalselt, et sellest kiiresti vaimustuda.
See on indiviidi mäss normaalsuseks kutsutava vastu ilma suurejoonelise laiamiseta, kus pole ühtegi selles žanris alatihti klassikaliseks komponendiks kippuvat vägistamisstseeni ega kellegi ajude läbilaskmist. Õnneks ei ole, sest vastasel korral oleksin ma seansi keskel saalist minema jalutanud.
Filmi keskmes on kaks vägagi õrna ja haavatavat daami, kellest üks, Beatrice, elab täiel rinnal üheaegselt justkui kahes teineteistest eraldatud maailmas, ja teine, Donatella, istub kinni enese mustas minevikus, mis on põhjustanud tema depressiivse käitumise. Naised elavad rehabilitatsioonikeskuses, mis näeb välja vabakäigu sanatooriumi moodi, kus kehtivad mõningal määral ka mõned reeglid. Kuid reeglid on reeglid ja neid tuleb eirata, vähemasti nii mõtleb üks filmi särav peaosaline, keda veenvalt kehastab ka Eesti kinopublikule tuttav Itaalia näitlejatar Valeria Bruni Tedeschi. Ta kutsub vaikse olemisega Donatella reisile, et otsida üles viimase kolmeaastane poeg.
Olgugi et Itaalia filmikorüfeede Matteo Garrone, Paolo Sorrentino ja Luca Guadagnino kõrval ei pruugi nende pisut vanema kolleegi ja «Pisut põrunud» lavastaja Paolo Virzi nimi nõnda säravalt hiilata, on tegemist legendaarse režissööriga, kes alustas filmide lavastamisega juba varastel 1990ndatel ja jõudis rahvusvahelisele areenile mõned aastad tagasi oma peenekoelise psühholoogilise draamaga «Inimkapital».
Ma kahtlen, kas seda filmi saadab samasugune auhinnaedu kui «Inimkapitali», kuid tragikomöödia žanris näitab Virzi küll taset, mis iseloomustab ainult tippautoreid. Sellise hooga Euroopa filme kohtab tänapäeval harva, ja seda tuleb kõrgelt tunnustada.
Kui keegi veel ikkagi selles filmis kahtleb, siis olgu õrrituseks öeldud, et tegemist on suvise komöödiaga, mis oma värvide rohkuselt ja sooja merebriisi paitusega peaks meie hallivõitu jõuluootuse ajal igati paslik vaatamine olema. Soovitan!
UUS FILM KINOLEVIS
«Pisut põrunud»
Režissöör Paolo Virzi
Itaalia 2016