«Rogue One»: vaese mehe tähesõda

«Rogue One: Tähesõdade lugu»

Režissöör: Gareth Edwards 

Osades: Felicity Jones, Diego Luna, Alan Tudyk, Mads Mikkelsen, Ben Mendelsohn, Forest Whitaker ja teised

Kinodes alates 16. detsembrist

Pärast seitset «Tähesõdade» filmi, mis kõik tegelevad müstiliste Jedide ordu languse ja lunastusega, saame tänavu näha teist masti seiklust. Sõdurid ja spioonid astuvad hõlstides rüütlite asemele tempokas filmis, mis jääb kahjuks oma eelkäijatele alla.

Ajaliselt asetub «Rogue One» George Lucase lavastatud kahe algse triloogia vahele, toimub vahetult enne niinimetatud originaalset filmikolmikut ja pärast eellugusid. Felicity Jones mängib noort hulkurit Jyn Ersot, kes värvatakse kurja Galaktilise Impeeriumi vastu võitlevate mässuliste sekka, sest tema ammu kadunud isa Galen (Mads Mikkelsen) on peagi valmiva Surmatähe, Impeeriumi superrelva, üks disaineritest. Jyn peab koos kirju kamba sõdalastega hankima Surmatähe joonised, et mässuliste liidul oleks mingitki lootust Impeeriumi sõjamasina vastu.

«Rogue One» algab väga hoogsalt. Peategelaste tausta seletatakse nii palju, kui vaatajal on loo mõistmiseks vaja. Ära jääb pikk ja tüütu sissejuhatus, mis oleks vaid tempo maha tõmmanud. Ka kõik muud tegelased haakuvad looga kaunis kiiresti. Filmis pole igavaid stseene, mis pidurdavad loo arengut. Möll algab peagi ning üksikud rahumomendid selle vahel aitavad vaid järgmist tähenduslikku missiooni sisse juhatada.

Jynil on terve hulk kaaslasi, kes suuremas osas jäävad ühemõõtmeliseks. Meeldiva vaheldusena jäi kõrva Alan Tudyku häälega sõdurdroid K-2SO, kelle kergelt sadistlikud naljad olid ainsad, mis tõeliselt naerma ajasid. Kuid ülejäänutele jääb niivõrd vähe ekraaniaega, et vaataja ei jõua hakata neist hoolima ning nende kangelaslikud ohverdused jätavad külmaks. Kuigi kõigil on oma roll kesksete ideede edasiandmises, jäi mulle mulje, et neid mõtteid oleks saanud väljendada ka palju vähemate tegelastega.

Filmis tõusevad esile pahalased. Uhkeldavas valges keebis Orson Krennic (Ben Mendelsohn) on auahne ja ebastabiilne vastane. Surmatähe projekti direktorina jääb ta kahe tule vahele, ühelt poolt ähvardavad teda Impeeriumi-sisesed võimuvõitlused ja teisalt mässuliste sabotöörid. Kahel rindel rabeledes annab ta eelmiste filmide Impeeriumi inimsuseta monoliidile näo.

Filmi keskne teema on lootus. Eri tegelased märgivad kas lootuse ja usu võimalikkust või selle kadumist. Lootus võita kurjus, usk ilmaruumi ühte köitvasse Jõudu või vankumatu veendumus iseenda rammus ja õiguses valitseda. Jyn alustab filmi enigmaatilise põgeniku ja kriminaalina, kellel pole usku vabadusvõitlusesse ega ilma headusesse. Kuid tema vaade elule muutub hetk pärast isalt teate saamist ja lootus priiuseideaalidesse motiveerib teda kogu ülejäänud filmi jooksul. Ka teiste tegelaste usk või uskmatus on nende peamine määratleja.

Kuigi hoogne, ei haara «Rogue One» vaatajat sellel määral kaasa, kui võiks. Pole sellist vau momenti, mida tähesõdade fännina olen harjunud kohtama. Ilmselt teavad teisedki frantsiisi austajad seda värinat lülisambas, kui Darth Vader esimest korda ekraanil oma isadust tunnistas. Kahjuks siin filmis võrdväärset momenti pole ja mina pidin sügavalt sisse hingama vaid siis, kui läideti filmi ainus valgusmõõk ning kõrvu paitas tuttav särin.

Kuid leidub säravamaid hetki. Filmi esimese vaatuse peamine tegevuspaik, tolmune mägilinn, pakkus tihedalt visuaalset infot lihtinimese elust Tähesõdade universumis. Huvitav oli näha, milline on mässuliste, Impeeriumi sõdurite või tavakodaniku eluolu. Mis toitu söödi, mis riideid kanti, millised võimuvõitlused käivad kummaski leeris. Pisikestele detailidele oli palju tähelepanu pööratud. Viimasel ajal tavaline pikk (ja enamasti igav) lahingustseen seiklusfilmi lõpus köitis seekord niivõrd, et ei olnud vajadust vaadata kella ja uurida, kas saaks juba koju minna. Madin toimus kolmel tandril, hüpati ühelt teistele selgelt ning kõigi tegelaste tegevus on hästi jälgitav.

Tumeda sõjaloo puhul oleksin oodanud rohkem tõendeid Impeeriumi reaalse kurjuse kohta. Saaga eelmistes ja väheke helgemates lugudes on see jäänud vaid üldise «nad on pahad» väite tasemele. Kahjuks ei tooda päris tumedust ka seekord esile. Vihjamisi jääb kummitama tõsiasi, et Impeeriumi ridades kohtame vaid inimestest mehi ning marurange rassistlik-seksistlik kord ongi võib-olla Impeeriumi kurjuse peamine väljendus.

«Rogue One’i» näitlejate ridades esineb ka vanadest filmidest tuttavaid nägusid. Kuberner Tarkin, keda mängis kadunud Peter Cushing, ja ikoonilise kaneelirullisoenguga printsess Leia (Carrie Fisher) on ekraanile toodud arvutite abil ja mõjuvad kaunis koduselt. Samuti pakkusid lõbu sekundiks ekraanil vaimutsenud vanad sõbrad, droidid R2-D2 ja C-3PO.

Peale nende ja paari vähemtähtsa tegelase oli «Rogue One» selgelt iseseisvust taotlev film, mille lugu jääbki selle enda raamidesse. Katse jutustada rikkalikus fantaasiamaailmas peasaagast eraldi seisvaid lugusid on väga teretulnud mõte. Tähesõdade austajad teadsid «Rogue One’i» lõppu ja tegelaste saatust niigi ette. Selle taga on aimata soovi mingil määral asendada kunagist Tähesõdade maailma laiendatud universumit, mis esines filmidega paralleelselt avaldatud koomiksites, raamatutes, videomängudes, kuid mis kaotas kanoonilise staatuse, kui Disney korporatsioon frantsiisi omandas.

«Rogue One» on fännile kohustuslik ja ta läheb seda vaatama niikuinii, sõltumata arvustusest. Kui on aga isu näha hoogsat ja mitte kõige keerukamat seiklusfilmi, siis on «Rogue One» võib-olla teile. Film on nauditav täiesti iseseisvalt ning on väga tore lihtsalt ajul puhata lasta ning natuke märulit vaadata.