Portreelood postsotsialistlikust Poolast

Aurelia Aasa
, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Armastuse Ühendriikide» naisi, nagu kogu Poolat, on 1990. aastal vallanud segadus.
«Armastuse Ühendriikide» naisi, nagu kogu Poolat, on 1990. aastal vallanud segadus. Foto: Kaader filmist

Berliini filmifestivalil parima stsenaariumi eest Hõbekaru pälvinud «Armastuse Ühendriigid» («Zjednoczone stany miłości») viib vaataja trööstitusse Poola tööstuslinna. On aasta 1990. Filmi algusminutitel avanevad sünnipäevapeokaadrid. Kõik on nagu õigel Poola peol kunagi: laud on lookas ja tervisepitse rüübatakse ohtralt. Tõeline vaimustus haarab peolisi aga siis, kui jutud jõuavad Fanta, teksaste või Lääne-Berliinini.

Film jälgib kolme õe käekäiku. Marzeną (Marta Nieradkiewicz) on särtsakas aeroobikaõpetaja, kes ootab pikisilmi koju Saksamaal töötavat abikaasat. Koolidirektorist Iza (Magdalena Cielecka) loodab rajada õnneliku elu ühes oma armukesega. Kolmas õde Agata (Julia Kijowska) on preestrisse armunud pereema. Neljandana lisandub kurbade armastajate rivvi kooliõpetaja Renata (Dorota Kolak), kes teeb kõik Marzeną tähelepanu püüdmiseks.

Loodud on vastuoluline atmosfäär. Ühelt poolt on õhus vabaduse hõngu. Piiride avanemise tõttu oodatakse suurt elumuutust. Teisalt kannavad inimesed endiselt idablokile iseloomulikku rõhutuse pitserit. Näib, justkui hoiaks Tomasz Wasilewski tegelasi katseklaasi all. Vaakumis, kus vana režiim ja maailmavaade enam ei kehti, aga uue olemus pole veel kohale jõudnud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles