Paar aastat tagasi andsin endale sõna, et ei kirjuta kolleegide filmidest. Ütled keerutamata, mida mõtled, ja oledki saanud vaenlase. Olin viimati kirjutanud Peeter Urbla eelmisest filmist ja takkajärgi tundus kirjutis kuidagi edev ja põhjendamatult kriitiline. Tean omast käest, kui kerge on kunstnik katki teha. Nüüd istusime Urblaga esika peol ühes lauas. Peeter küsis, kas ma ei tahaks kirjutada. Tegelikult ei tahtnud, aga inimene on nõrk. Ehk jääb seekord viimaseks.