Mängusõbrana ei mõista ma ikka veel, et miks kõigest jõust üritatakse neid vägisi filmideks väänata, kirjutab videomängudele pühendatud taskuhäälingu «Puhata ja mängida» saatejuht Rainer Peterson. Parimal juhul on need keskpärased žanrifilmid, nagu «Silent Hill» (2006). Viletsaimal juhul aga täiesti arusaamatu puder poolikutest ideedest, mille kokku pannud inimesed kes on ainult põgusalt elus mängudega kokku puutunud, nagu «Super Mario Bros.» (1993).
«Assassin's Creed» 2016
Režissöör Justin Kurzel, osades Michael Fassbender, Marion Cotillard, Jeremy Irons, Brendan Gleeson, Michael K. Williams, Ariane Labed
Kinodes alates 28. destembrist
Ka kõige filmilikumad mängud ei ole siiski filmid ja kui üritavad seda olla, siis kukuvad samamoodi läbi. Mängude lood eraldiseisvana ei küündi suures osas isegi TV-filmide tasemele, aga nad töötavad, sest mängijal tekib seos maailma ja tegelastega läbi interaktiivsuse ning parimal juhul lisanduvad mängija isiklikud ja kordumatud lood, mis ei saagi mitte kuidagi kanduda kinoekraanile.
«Assassin’s Creed» ei ole eelmistest läbikukkumistest mitte midagi õppinud ja jätkab täpselt sama rada. Olgugi, et on kaasatud terve rida Oscariga pärjatud näitlejaid, nagu nt Michael Fassbender, Marion Cotillard, Jeremy Irons ja Michael K. Williams, ühe läbi aegade parima seriaali «The Wire» üks meeldejäävaimaid tegelasi Omar. Aga kogu see muljetavatav kaader jäetakse täiesti kasutamata. Jeremy Irons saab peamiselt ähvardavalt kaugusesse vaadata ja Marion Cotillard välja öelda, kuidas ekraanil toimuvat mängus nimetati.
Miskipärast on üritatud filmiks vormistada esimeste mängude loo põhi, kus iidsed vastased, salamõrtsukad ja templirüütlid, üritavad enda valdusesse saada Aadama õuna, mis väidetavalt kas toob rahu maa peale ja kaotab agressiivsuse kõigist, või siis vaba tahte. Sõltuvalt, kes mida soovib, ilmselt. Kuidas see toimuma peaks, jääb ebaselgeks, aga polegi ilmselt ka oluline. Kõik tahavad Läikivat Asja ja on valmis selle nimel kasvõi surema!
Fassbenderi kehastatud Cal Lynch on süüdi mõistetud mõrvar, kes osutub, üllatus, väljavalituks ja just täpselt selleks ainukeseks isikuks kelle esivanemal oli kokkupuude Läikiva Asjaga ning läbi geneetilise mälu, oeh, minnakse virtuaalreaalsusmasinas Animus tagasi 1492. aasta Hispaaniasse, kus Cal saab läbi oma esivanema ajalugu läbi elada. Miskipärast peab ta kõike läbitehtavat mängima ka päriselus, kinnitatuna veidra mehhaanilise hoova külge, mis, vaadates isegi tänapäeva virtuaalreaalsust, tundub üsna ebapraktiline.
Mängude kõige ägedamad osad leiavadki aset just minevikus, iga mäng on erinevas ajastus ja riigis ja see on alati kõige põnevam osa. Kes ei tahaks mööda renessansiajastu Roomat ringi ronida või kohtuda Firenzes sõbra Leonardo Da Vinciga, sõltumata üleüldise loo rumalusest.
Aga paraku ollakse minevikus ainult väga põgusalt ja suurem osa filmist toimub, ilmselt eelarvekaalutlustel, tänapäevas. Sellest on kahju, kaadrid Hispaaniast näevad visuaalselt head välja, kuigi väga tänapäevane võitlus tundub selles kontekstis kohatu. Tuleb mainida, et tegemist on PG13 filmiga ning kuigi kõigil salamõrtsukatel on väga palju teravaid, lausa mitmete teradega küüniseid ja salanuge, on verd näha minimaalselt, kui üldse. Pigem hüpatakse teise kaadrisse, mis teeb niigi närviliselt filmitud kaklusstseenid veel segasemaks, lisaks vahele veel kaadrid tänapäevas õhuga poksivast Fassbenderist ja isegi mõned lahedama koreograafiaga võitlused panevad lõpuks õlgu kehitama, sest jääb segaseks kes millega võitleb.
Alates neljandast Assassin’s Creedist said mängutegijad aru, et see lugu ei tööta ja läksid üle palju lõbusama ja eneseteadlikuma narratiivi peale, kus peategelane töötab mängufirmas ja üritab Animuse abil leida ajaloost ägedaimaid lahinguid, mida siis videomänguks pakendada. Film aga üritab olla surmtõsine ja kõigest hingest jätta muljet, et see on üks respektaabel ja kunstiline ulmepõnevik, selle asemel, et püüda tabada «Indiana Jonesi» või kasvõi «National Treasure’i» seeria vaimus seiklust. Aga kui isegi mängude jaoks on lugu liiga loll, kujutan ainult ette, mida tunneb filmivaataja kellel puuduvad taustateadmised ja ei saa aru miks pikitakse iga ronimise vahele pistrikukaadreid, või miks peaks keegi kõrgetelt majakatustelt alla hüppama, lihtsalt niisama.
Erilise solvanguna mõjub filmi lõpp, mis, kui film tundub, et lõpuks natukenegi käima läheb ja tekib pinge, lõppeb ära ja seab üles järjed, mida ma olen täiesti kindel, et ei tule.
«Assassin’s Creed» on täiesti tarbetu film. See pole piisavalt halb, et olla selles võtmes lõbus, aga kindlasti mitte ka hea. Siin ei ole midagi mänguseeria fännidele, siin pole midagi filmifännile, peale mõne ilusti üles võetud kaadri ja võitluse. Kes soovib passiivset Assassin’s Creedi kogemust, võib Youtubest leida sadu kõikide mängude läbimängimisi, millest suur osa on ka palju meelelahutuslikumad, kui film.