/nginx/o/2016/12/30/6217007t1h35b2.jpg)
Tavaliselt kirjutan krimijutte. Kui tahad roimakunstis edukas olla, võta arvesse, et kui viskad armsad klišeed nurka, hukkud nagu revolutsionäär kunagi – su lugeja lahkub Agatha Christie või «Midsomeri mõrvade» juurde. Sama on aasta viimase õhtu teleprogrammiga – ega siit keegi seninägematut oota.
Uude aastasse tahaks minna veendumusega, et maailm pole kuigi palju muutunud. Õnneks ükski telekanal endale jalga ei tulistanud: popurriid ja viktoriinid, kordused, seriaalide special'id, ennustused ja kokkuvõtted. Saated tõid õndsa rahulolu: kõik on vana, igav ja tüütu. Selline ju ongi õnne nägu – tuttav ja turvaline. Soovin meile veel palju selliseid aastavahetusi!
«Õhtusöök ühele»: miks, jumal, miks?
«Issand jumal, jälle!» karjatasin telekava uurides. Mu Facebooki-sõprade väitel olla tegu iidse anglosaksi rituaaliga. Keegi teine arvas, et saade võis valmida siiski juba 16. sajandil – Martin Luther kirjutanud sellest Wittenbergi kiriku uksele arvustuse. ETV tutvustab seda kui legendaarset sketši, mida näidatavat Saksamaal viimased 40 aastat. Ka Skandinaavias, Soomes ja Lätis on Inglismaal sündinud «Õhtusöök ühele» uskumatult populaarne (Inglise kanalid pole seda kunagi näidanud) – tegemist olevat maailma teleajaloos enim korratud saatega.
Ise olen näinud mõnda fragmenti. Ähmaselt meenub, et keegi vist kukkus pikali ja ülemteener oli kõiges süüdi. Miks ETV võõramaist igavust näitab, kuigi meil on oma huumoriklassikat küllaga? Oletan, et muidu visataks meid euroliidust välja. Ju see mõnes lepingus sees on.
Intervjuutehnika – vaikiv saspens
Iidne anglosaksi traditsioon olevat ka see, et progressiivsem Eesti (vt ka Twitteri-eliit ja Kalamaja hipster) valib talupoegade lemmiku «Edekabeli» asemel alati «Tujurikkuja» – ära lihtsalt ei tunnista, et naljale pihta ei saanud, ja paistadki palju intelligentsema inimesena. «Tujurikkujat» enam pole, aga see-eest ootas trendirahvas palavalt, kuidas on Erik Moora orkestreerinud Ott Sepa ja Märt Avandi intervjuu peaminister Jüri Ratasega.
Saade jättis nii ebamäärase mulje, et hirm tuli peale. No mis oma ülevaate alguses ütlesin – vana-aasta õhtul progress ehmatab! Saates sündis uus intervjueerimistehnika, mis meenutas seltskonnamängu, kus inimesed jõllitavad üksteist, kuni keegi naerma hakkab. Priit Pullerits kirjutas, et vaikus olnud piinlik – millest te räägite?! Sellist, nagu filmiguru Olev Remsu ütleks, saspensist pungil vaikust kogeb harva. Hoopis sõnad rikkusid vaibi ära.
Mis me siis Jüri Ratasest teada saime? Kommenteerib mu 77-aastane ema: «Nii korralikku meest ma küll ei vaataks!» Ei joo, ei suitseta, isegi savu ei tee. Aga see ongi, muide, kaasaegse riigimehe tunnus. Donald Trump on täiskarsklane, väidetavalt ka Vladimir Putin. Niisiis, kuigi saate vorm oli heidutav, saame minna rahulikult uude aastasse ja eks turvatunde sisendamine poliitikute aastalõpuintervjuude eesmärk olegi.
Vedas, et vaid üks õhtu Pargis
Kanal 2 «Õhtust Pargis» kartsin ka midagi värskeilmelist, õnneks väga eriline see siiski polnud. Iluplaanid Hiltoni hotellist olid küll oi-oi-kui-kvaliteetsed. Toomas Luhatsi ja Raivo E. Tamme sissejuhatus (Luhats tuli külalisena hotelli, kus Tamm on portjee) oli ka paljutõotav, aga edasi hakkas saade juba täitsa eestipäraselt mõnusasti lonkama. Luhats saatejuhina ei häiri, aga karisma puudub. Intervjuude ja muusikaga vahelduvad stand-up-sketšid olid liiga pikad, saateosad hajusid, Luhatsi-Tamme sketšide raamistikust ei piisanud.
Lugesin Postimehest, et saade oli kompromiss, mis sündis Kanal 2 ja produtsent Anti Reinthali läbirääkimistel. Algne plaan olnud teha Hiltonis suisa iganädalast saadet. Püüdlus paistis aastalõpusaatest välja küll – midagi à la Ameerikas palavalt armastatud «Tonight Show» ja selle kloonid. Kanal 2 programmijuhi Olle Mirme legendaarne vaist oli aga taas eksimatu. See seltskond poleks mingil juhul argipäevast show'd välja vedanud. Sellise saate toimimiseks on rahast ja efektidest palju rohkem tarvis pöörast keemiat kõigi võtmeosaliste vahel, ütleb mu kogemus sarnase formaadi «Nädalalõpp Kanal 2ga» toimetamisest. «Reporteri» aastavahetus andis «Õhtule Pargis» silmad ette, kuigi see hoogne pidu toimus hoopis tagasihoidlikumal foonil.
«Edekabel» kui enda paroodia
Henrik Normanni «Edekabel» on igavese elu kehastus, mis uue aasta künnisel mõjub hingekosutavalt: kolib kanalist kanalisse, saab igast torust sõimata, aga kõige kiuste tõuseb tuhast. Eestluse epitoom, võiks selle kohta koguni öelda. Normann on säärane koomik, kes on karjääri alguses suutnud luua ühe särava tegelaskuju ja see lööb nüüd kõigest läbi. Mängigu Evelin Ilvest või Jüri Ratast, ikka on ta Eveliniks või Rataseks kostümeeritud Maie. Sõber Janar Ala arvas Facebookis, et Normann jäävat parodeerides alati iseendaks, tema sõber aga, et Normann on iseenda paroodia, mis olevat väärt saavutus.
«Ärapanija 2016» – lõpuks sai nalja ka
Mart Juure ja Peeter Oja «Ärapanija» oli nagu palsam hingele. Seda, mis nende kahe mehe vahel on, ei saa lingam-koolitusel õppida! Saate eel küttis kirgi Jürgen Ligi, kelle meelest polevat Autorollost laulmine Juure tase (arvan, et Mardil oli Jürgeniga väike promodiil). Autorollo-laulust meeldis rohkemgi Pet Shop Boysi «Renti» kaver «Savisaare nimekiri», platsis olid ka teised armastatud rubriigid – põrutavad intervjuud sündmuspaikadelt, kirglik «Cosmo-time» jt. Kajastatud said lõppeva aasta armsad momendid – Kitse-Martin, paljukannatanud Juhan Parts, õilis raev Madruse tänaval, Urmas Sõõrumaa hõõrumisrituaalid. Räägi sellest, mida räägib rahvas, ja polegi sul vaja mingi Tarantinoga eksperimenteerida (Kinoteatri programm jäi mul nägemata, aga kuuldavasti oli see liiga eksperimentaalne – vot, ei ole vaja meil sellist pretensioonikust!)