Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lammutamisele minevast majast avastati Weizenbergi unustatud skulptuur

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
August Weizenberg, Jaan Tõnissoni portreebüst, originaal ja koopia | FOTO: Mihkel Maripuu / Kunstimuuseum

Ühel 2005. aasta detsembriööl vaevas Aleksander Pihlot unetus. Kaotanud lootuse sõba silmale saada, tassis ta varju alt tuppa ühe üsna kopsaka kipsist portreebüsti, mille ta oli mõni nädal varem juhuslikult koos küttepuudega ostnud. Kuju harjaga puhtaks küürides avastas ta midagi niisugust, mis pani teda kell kolm öösel oma naist ärkvele raputama, et uskumatut uudist teatada.

Lugu sai alguse 110 aastat tagasi. Postimehel oli 1907. aastal 50. ilmumisaasta. Tänavu on Postimehe 160. ilmumisaasta, seepärast sobib seda lugu just praegu jutustada.

Eelmise sajandi esimesel kümnendil oli Postimehe toimetus Tartus kohaliku seltskonnaelu keskus. Sealt astuti läbi, et maailma asju, aga muidugi eeskätt Eesti iseseisvuse perspektiivi arutada. 1905. aasta revolutsiooni järgsed ajad olid Vene tsaaririigis ärevad.

Üks neist inimestest, kes sel ajal erilise kirega Eesti asja ajas, oli põllumees Johan (Juhan) Ploompuu (1867–1943). Ilmselt sündis just tema peas mõte kinkida Postimehe sünnipäeva puhul selle omanikule ja peatoimetajale Jaan Tõnissonile (1868–1941) viimase büst, mis pidi tellitama Eesti skulptuuri grand old man’ilt August Weizenbergilt (1837–1921).

«Ploompuu võis olla selle asja eestvedaja ja käilakuju, sest tema majanduslikud võimalused lubasid ehk võtta osa kunstniku honorari maksmisest enda peale, võib-olla maksis ta Weizenbergile isegi käsiraha,» ütles Jaan Tõnissoni Seltsi juhatuse esimees Krista Aru.

J. Ploompuu (ilmselt) oma talu trepil / Erakogu

Weizenberg elas alates 1890. aastast Peterburis. Teda kummitasid tema Roomas veedetud ajast jäänud suured võlad, mistõttu võttis ta hea meelega portreede ja iseäranis hauasammaste tellimusi vastu. Sel perioodil valmis tal seeria Eesti kultuuritegelaste portreebüste, teiste hulgas Friedrich Kuhlbars, Mihkel Veske, Karl August Hermann jt (Heini Paas, «August Weizenberg», kirjastus Kunst 1999). Nende hulka oleks Tõnisson sobinud kui valatult.

Paraku kerkis siinkohal üles takistus. Ehkki Tõnisson oli I Vene riigiduuma (Liivimaa talupoegade saadik, autonomistide rühm) liige ja käis muidugi sageli Peterburis, oli tema põhiline operatsioonibaas siiski Tartu. Kõige krooniks pisteti ta riigiduuma laialisaatmise vastu protestiva kirja allakirjutamise eest 1908. aastal vanglasse.

Nii ei kohtunud kunstnik ja modell seansiks enne 1911. aastat. Aga 1911. aasta mais kirjutas Weizenberg kirjastajale Hans Leokesele: «Tõnisson käis siin Peterburis ja modelleerisin tema rinnakuju.» Ning edasi: «Kolme päevaga modelleerisin ma Tõnissoni pea.»

Weizenberg lasi valmis rinnakujust kohe teha ka trükivormi, nagu tal sel ajal üldiselt kombeks oli, mille abil saaks hiljem hõlpsasti skulptuurist koopiaid valmistada. Sel on käesolevas loos oluline tähtsus.

Ehkki kuju oli alguses mõeldud kingituseks Tõnissonile, ei jõudnudki see kunagi adressaadini. Kuna Ploompuu oli kogu ettevõtmise ärgitaja ning jõuka talupidajana võib-olla ka honorari maksja, jäi see tema kätte hoiule.

«Miks jäi büst, kui see 1911. aastal lõpuks valmis, Tõnissonile üle andmata, ei tea päris täpselt keegi. Mõned põhjused võivad olla järgmised,» arutleb Krista Aru. «Neli aastat idee tekkimisest portree valmimiseni ei jätnud Tõnissoni muutmata, 1911. aastal oli ta hoopis teine mees. Lisaks abiellus ta 1910. aasta kevadel endast 22 aastat noorema Hilda Lõhmusega. Abiellumise ajal 20-aastast daami peeti Tartu seltskonnaelu õieks, avara silmaringiga moodsa aja naiseks, kes oli muu hulgas Euroopas kunsti õppinud. Nii võib lihtsalt olla, et värske abikaasa ei kiitnud Weizenbergi moest läinud akadeemilises stiilis portreebüsti – mis oli pealegi üsna kogukas, kõrgus 75 sentimeetrit – esteetilisest seisukohast heaks.»

Praegu seisab Jaan Tõnissoni rinnakuju ühe Hiiumaa taluhäärberi maitsekalt 1920.–1930. aastate stiilis sisustatud elutoas / Mihkel Maripuu

Kuidas see lugu täpselt oli ja kas Tõnisson lükkas tõesti abikaasa mõjutusel kingi tagasi, ei tea tänapäeval keegi.

Uuesti ilmub Tõnissoni rinnakuju valguse kätte Weizenbergi viimasel eluaastal, 1921, kui Eesti Vabariigi haridusministeerium tellis skulptorilt selle koopia (mäletate trükivormi) ning annetas koopia omakorda muuseumile. Praegu on see kunstimuuseumi skulptuurikogu hoidlas ning vajab puhastamist ja restaureerimist.

Aastaid Rahula talus

Aga selle kujuga on seotud üks segadusse ajav asjaolu. Nimelt paikneb kuju alusel, millel on kunstniku signatuur kirillitsas ja hoopis vale aastaarv. Seda asja uuris kunstiajaloolane Tuui Koort (1914–2005), kes kirjutas oma avastusest Tartu riikliku kunstimuuseumi kogude teatmikus 1988. aastal avaldatud artiklis järgmist:

«[Weizenbergi] teoste dateerimisel on segadust tekkinud eriti aastaga 1894, kuna lähtutud on mitte portreedest, vaid alusel olevast aastaarvust. Sel aastal valmistus Weizenberg oma järjekordseks, teoste arvult suurimaks näituseks Eestimaa Provintsiaalmuuseumis. Nagu öeldud, olid tal Itaalias suured võlad ja nende maksmiseks oli vaja raha teenida. Lootes eelseisval näitusel teoseid müüa, määras ta nendele hinnad ja teatas selles ajakirjanduses. /.../ Ilmselt varus kujur mitte ainult portreede kipstõmmiseid, vaid lasi oma abilistel igaks juhuks en gros vormida ka aluseid aastaarvuga 1894. Kahjuks oli oste näruselt vähe ning alused jäid ootama portreid, mida sinna hiljem paigutada.»

Restaureerimist vajav Tõnnissoni bästi koopüia asub praegu kunstimuuseumi skulptuurihoidlas. / Eesti Kunstimuuseum

Just nii juhtuski kunstimuuseumi kogus oleva Tõnissoni portree koopiaga, mis paigutati 27 aasta vanusele olemasolevale alusele signatuuriga «Вейценбергъ СПб. 1894». Tegelikult on see teos modelleeritud 1911. aastal, nagu tõestab ka eeltoodud kirjakatke. Esimene kahtlus kuju dateeringus tekkiski umbes samast ajast (1894) pärineva Tõnissoni foto ja portree võrdlemisel, sest modelli juuste lõige, samuti habe on erinevad.

Mis sai originaalist? Teadaolevalt jäi see Ploompuu ja tema perekonna valdusesse ning paiknes Ploompuu Rahula taluhäärberis Tallinna külje all Kadaka külas. Praegu kõrguvad Kadaka küla maadel Mustamäe korruselamud. Johan ja Olga Ploompuul oli neli last, Kadaka tallu jäi elama tema tütar Salme, kes abiellus agronoom August Eslasega. Salme noorem poeg Ivar on elus ja elab praegu Nõmmel.

«Johan Ploompuu oli minu vanaisa ja oli Eesti ajal väga lugupeetud mees, riigikogu liige, Põllumeeste Seltsi juhatuse liige ja Harku valla aukodanik,» meenutas Ivar Eslas. «Ta oli jäägitult Jaan Tõnissoni mees, tema poolehoidja. Konstantin Päts ei olnud tema arvates õige mees. Mäletan hästi tema kabinetti Jaan Tõnissoni kujuga aukohal. Mis sai sellest kujust pärast vanaisa surma 1943. aastal, seda ma ei tea.»

Nõukogude ajal ei ole Eslas selles maja käinud, aga mäletab poisipõlvest imposantset habemiku kuju oma vanaisa kabinetis. Kadaka talus elas tema vanem vend Erik, kes suri 2014. aastal.

Nõukogude ajal käis majast läbi hulk elanikke. 1976. aastal ostis häärberi ülemise korruse Viive Null, kes elas seal peaaegu 30 aastat. «Seda habemiku Tõnissoni kuju mäletan ma küll,» meenutas naine. «See seisis siis kõrvalhoones nurgas. Tahtsin selle viia kunagi komisjonipoodi müüki, aga siis tuli sinna elama üks vene perekond, kes lõhkus selle kuju ära ja nii see prahi sisse jäigi.»

Rahula talu kõrvalhoonest prahi seest leidiski Aleksander Pihlo selle 2005. aasta lõpus. Talle soovitas keegi tuttav projektijuht, et kui on huvi soodsalt kaminapuid hankida, siis tasub sellel ja selle aadressil pöörduda. Peale puude märkas Pihlo kuuri all ka kopsakat tundmatu habemiku kuju, mis hakkas talle huvi pakkuma.

Aleksander Pihlo avastas Jaan Tõnissoni portreebüsti Juhan Ploompuu kodutalust kuur alt 2005. aastal. Aasta hiljem maja lammutati. / Mihkel Maripuu

«Vaatasin alguses, kas [Feliks] Dzeržinski (nõukogude repressiivorgani tšekaa looja – toim) või kes see võiks olla,» rääkis Pihlo. Uuris ka müüja käest, mis kujuga tegu ja kas sellega on midagi plaanis. «Ah, seisab siin nurgas niisama,» oli too vastanud.

Ennistajad nägid vaeva

Pärast mõningast tingimist saadi kaubale nii kuju kui ka puude hinnas. Kui palju Pihlo selle kauba eest maksis, ei taha ta täpsustada, kuid ütleb, et «vähe ei maksnud, aga palju ka mitte. Mõlemad pooled jäid vahetusega rahule, seda enam, et kumbki ei teadnud töö väärtust.»

Kas Pihlole kuju müünud mees võis olla Ploompuu lapselapselaps Erik Eslas noorem, ei oska ta öelda. Erik Eslas noorema lähedaste kaudu on teada, et ka tema ei mäleta sellest tehingust mitte midagi.

Keegi ei tea, mis oleks olulise tähtsusega kultuuriajaloolise Weizenbergi kujust saanud siis, kui Pihlo poleks selle vastu huvi tundnud ja seda ostnud. Võib-olla oleks lammutusfirma kopp selle siis kõige kuuriga maha tõmmanud ja kipskuju killud toetaksid praegu korruselamu vundamenti?

Kodus pani uus omanik «tundmatu habemiku» varju alla seisma, kuni otsustas ühel unetul ööl selle puhtaks küürida ja leidis, et tegemist on August Weizenbergi valmistatud Jaan Tõnissoni portreebüstiga. Hinnanguliselt pool sajandit kuuri all vedelenud kipskuju oli üsna viletsas seisukorras, vigastatud, määrdunud ning selles elutses mingi mikroorganism.

Pihlo kontakteerus skulptuurikonservaatorite Isabel Aaso-Zahradnikova ja Aleš Zahradnikuga, kes ennistasid kuju. «Väidetavalt kasutati kipsisegu valmistamisel tol ajal hapupiima ja selles hakkas vohama hallitusbakter, mis rikkus kuju,» vahendas mees restaureerimisprotokolli.

Jaan Tõnissoni portreebüst Hiiumaal / Mihkel Maripuu

Seni veel Hiiumaal

Praegu seisab Jaan Tõnissoni rinnakuju ühe Hiiumaa taluhäärberi maitsekalt 1920.–1930. aastate stiilis sisustatud elutoas. Postimees käis seda seal detsembris vaatamas.

Kui läbi verandaakna paistva talvepäikese viimased kiired kiiskavvalge kipsi korraks üle kuldasid, ilmus Tõnissoni palgele viivuks marmorile omane soojus. Seal kuju ees istudes ja portreebüsti saagat kirja pannes tundsin, kuidas ta mind oma kipsist silmadega vaatas: ah nii tehakse siis 21. sajandil Postimeest.

Hiiumaale ei pruugi Tõnisson kauaks jääda. Praegune omanik, kes ei soovinud oma nime avalikustada, on selle müüki pannud. «Ma ei taha ennast avalikkuse ees eksponeerida. Soovin, et selle kujuga käiks koos tema saatuse lugu,» ütles ta.

Tõnissoni portreebüsti hind tänapäeval

August Weizenbergi 1911. aastal tehtud Jaan Tõnissoni portreebüst / Mihkel Maripuu

Haus Galerii juht ja omanik Piia Ausman ütles, et August Weizenbergi hilise loomeperioodi kipsist portreebüst, nagu kõnealune Jaan Tõnissoni oma, võiks tänapäeva kunstiturul väärt olla 3000–4000 eurot. «Loomulikult on sellistel töödel oma ajalooline väärtus, mida turg ei pruugi otseselt eurodeks tõlkida,» rääkis ta.

«Kujur on tabanud kahjuks ainult modelleeritatava välise sarnasuse, puudub modellile iseloomulik olemus,» hindas Tõnissoni portreebüsti kunstilist taset oma 1988. aasta artiklis kunstiajaloolane Tuui Koort.

Weizenbergi Peterburi-perioodil loodud portreedest on materjali, st kunstniku poolt armastatud marmorisse sai viidud ainult neli: «Onu», Anna Haava, Jakob Hurda ja Mihkel Veske portreed. Sellest on kahju, sest skulptori kipsportreed on marmorportreedest alati nõrgemad. On kaheldav, kas Ploompuu oleks saanud üldse oma ettevõtmise sihiks seada Tõnissoni marmorportreed, sest selle maksumus ületaks kipsportree hinna suurusjärgu võrra. PM

Johan (Juhan) Ploompuu

Eestis laialt tuntud põllumajandus-, seltskonna- ja riigitegelane. Üsna vaese, kuid

J. Ploompuu / Erakogu

lugupeetud saunikukoha pidaja poeg. Isakodus loeti Postimeest, Ristirahwa Pühhapäewalehte ja Sakalat. 1886. aastal lahkus isatalust ja asus aednikuks õppima, 1890–1903 oli Venemaal mõisavalitseja, siis naasis kodumaale, abiellus ja rajas talu.

Oma väljapanekute eest põllutöö näitustel sai ta hulga esimesi auhindu, samuti avaldas kirjutisi põllunduse alal ajalehtedes ja ajakirjades. Oli üks Tallinna Eesti Majandusühisuse asutajaid ning samas juhatuse, nõukogu ja revisjonikomisjoni liige. Kümmekond aastat oli Eesti Põllumeeste Keskseltsi juhatuse liige.

Oli rahvaerakondlasena esimese Eesti Maapäeva, Asutava Kogu ja teise riigikogu liige. Oli kauemat aega Harju maakonna nõukogu liige ja esimees, ühtlasi mitmesugustes komisjonides maaomavalitsuse esindaja, samuti omavalitsuse eri ameteis.

Allikas: Uus Eesti, 3. august 1937

Jaan Tõnisson

Jaan Tõnisson / wikipedia

Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane. Oli üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht. Aastatel 1896–1935 andis välja ajalehte Postimees ja oli periooditi selle peatoimetaja. Oli esimese riigiduuma, Eesti Ajutise Maanõukogu, Asutava Kogu, I–V riigikogu ja esimese riigivolikogu liige. Samuti oli mitmel kõrgel ametikohal Eesti Vabariigis, sealhulgas peaminister, riigikogu esimees, riigivanem ning välisminister.

Oli paljude organisatsioonide liige, sealhulgas Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane, Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor, Vanemuise Seltsi, Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Ajakirjanikkude Liidu, Eesti Karskusliidu, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi, Tartu Meestelaulu Seltsi ja mitme teise organisatsiooni auliige ning Tartu linna aukodanik. Tema auks on nimetatud tänav Tartus ja püstitatud samasse linna monument.

Allikas: Vikipeedia

Rahula talu

1903. aastal tuli Johan Ploompuu Venemaalt tagasi ja abiellus Haabersti kooliõpetaja tütre

Kadaka tee 137. Sinna, kuhu J. Ploompuu rajas Rahula talu, on nüüd ehitatud kollane korruselamu / Sander Ilvest

Olga Tassoniga. Viimane sai Tallinna külje alla Kadaka külas kaasavaraks 25 hektarit maad ning pere rajas sinna Rahula talu. 1904. aastal valmisid kuue toaga elumaja ja laut. Sellel oli küla suurim põld – seitse tiinu 780 ruutsülda.

Rahula oli kuulus oma teravilja, aga ka köögivilja poolest. Talus oli kaks hobust, kuus lehma, kolm siga, viis lammast ja 19 kana, lisaks veel kuuehobujõuline jõumasin ning hulk põllutöömasinaid. Peale pererahva elasid 1933. aastal talus 23-aastane teenija ja 24-aastane sulane; sinna telliti ajalehti Taluperenaine, Põllumajandus ja Tõusev Noorus.

Taluhooned, mis asusid praeguse Kadaka Selveri vastas, lammutati 2006. aastal ning asemele ehitati kaheksakorruseline elamu.

Allikas: Robert Nerman, «Mustamäe ajalugu 1960. aastate alguseni»

J. Ploompuu (keskel) oma pereliikmetega Rahula talu triiphoone ees / Erakogu

Tagasi üles