Oskar Luts – meie ühine reheahi

Rein Veidemann
, TLÜ emeriitprofessor / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1929. Portree ateljees. Foto: J.&P.Parikas.
1929. Portree ateljees. Foto: J.&P.Parikas. Foto: Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Sada kolmkümmend aastat tagasi sündis siia ilma – olgu see koht nüüd sõnaliselt «guugeldatud»!  – Tartumaal Palamuse kihelkonnas Kuremaa vallas Järvepere külas Posti talu vihusaunas poisslaps, kellele sai osaks Vilde ja Tammsaare kõrval tõusta ja jäädagi kolmandaks suurimaks eesti kirjanikuks. 

Aga võib-olla koguni esimeseks, kui mõelda rahva(likule) kirjanikule, sest öelda Lutsu kohta «klassik» tundub kuidagi kivistavalt. 20. sajandil Eesti elu enim mõjutanud saja raamatu hulgas on Lutsu «Kevade» teisel kohal Tammsaare «Tõe ja õiguse» järel.

Nüüdki, jõulu esimesel pühal näitas Eesti Televisioon Arvo Kruusemendi filmi «Kevade» ja kuigi kõik selle repliigid on vaatajatel peas, stseenid ette teada, ollakse jätkuvalt liigutatud, nagu kuulaksime koos mõnd isamaalist laulu. Mitte ainult «Kevade» lugu, mis on ühtlasi lugu meie rahva elukevadest, ei seo erinevaid põlvkondi, vaid nüüd ka juba selle lugemise/vaatamise rituaal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles