Eesti kultuuri täheatlas: päevalehe sünd

Rein Veidemann. Foto: Madis Sinivee

«Tänase päevaga ilmub meie leht igal päeval. Meie loodame, et meie lugejad ja kõik Eesti rahvas meie püüdmisest rõõmuga ja rohkesti osa võtab. Jumal andku, et meie leht oma suuri kohuseid ilusasti täita jõuab, mis tal päevalehena täita on.»

Nõnda kirjutas reedel, 2. augustil 1891 ilmunud Postimehes selle väljaandja ja vastutav toimetaja Karl August Hermann. Tegemist oli pigem möödaminnes mainimise kui manifestiga, ent Eesti avalikkuse seisukohast tähendas see pöördelist sündmust. Uudis, mis praegu on arvuti hiireklõpsu või sõrmepuute kauguses ning vananeb sama kiiresti, kui tekib, oli 19. sajandi lõpus telegraafi ja kirjasaatjate teha. See operatiivsus vajas  levitamist ja päevaleht oli ainus, mis teenis Hermanni sõnul «ruttu ja värskelt» sõnumite edastamist. Hermannile tähendas päevalehe olemasolu eestlaste jõudmist kultuurrahvaste hulka.

Siitpeale võib rääkida simultaanselt mõjutatavast lugeja-auditooriumist, sest eriti linnades, kus leht jõudis lugejateni ilmumispäeval, tähendas see ühelt poolt uudisteringis osalemisseose tekkimist, teisalt ka kuulutuste kiiret vahendamist. Hermann jäi küll edaspidi oma päevalehele alla – valgustaja, rahvuslane, hargnevate huvidega aatemees, nagu ta oli – ja müüs väljaande 1896. aastal Jaan Tõnissonile, aga see ei röövi temalt algataja oreooli.